A.Weizenbergi 30, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee


Kogu taasiseseisvumise aja on pidevalt diskuteeritud, kas ja kuidas peaks vene keelt kõnelevaid elanikke Eesti ühiskonda lõimima. Ühe variandina on laual olnud ainult eestikeelne haridus, millele on tuliseid pooldajaid ja ka vastaseid. Oma juurte tõttu mõistan ma tegelikult mõlemat osapoolt.

Aga ehk oleks aeg dramatiseerimine eesti- ja venekeelse hariduse üle jätta ning läheneda teemale emotsioonivabalt? Lõppkokkuvõttes ei toimu selline muudatus üleöö ja puudutab veel sündimata lapsi. Aga siiski puudutab see tulevasi maksumaksjaid, kes meie armsat riiki peavad üleval pidama hakkama.

Mis on praeguse kakskeelse koolisüsteemi probleem? Inimarengu aruanded ja ka mitmed teised uuringud näitavad selgelt, et venekeelse koolihariduse mudel ei ole enam jätkusuutlik ning on lausa pahatahtlik seal õppivate laste suhtes. Kuidas nii? Esiteks on venekeelsete koolide hariduse kvaliteet madalam. Seda näitavad PISA testide tulemused, mille järgi on venekeelsete õpilaste teadmised eestikeelsete õpilaste teadmistest pea aasta jagu maas. Ja kindlasti ei ole selline olukord tekkinud seetõttu, et venekeelsed lapsed oleksid kuidagi rumalamad.

Teiseks tähendab nõrgem gümnaasiumiharidus automaatselt väiksemat võimalust omandada kõrgharidus. 2014. aastal oli vene emakeelega tudengeid Eesti ülikoolides 16%, mis on oluliselt alla vastava rühma osatähtsuse elanikkonnas. Oluline on fakt, et osa nendest 16% on lõpetanud eestikeelse kooli ehk venekeelsete koolide lõpetanute osakaal on tegelikkuses veelgi väiksem.

Kolmandaks mõjutab hariduse kvaliteet ja eesti keele oskus oluliselt ja otseselt inimese karjäärivalikuid ja sissetulekut. Eesti keele mitteoskamine teeb võimatuks karjääri tegemise avalikus sektoris ning vähendab oluliselt mitte-eestlaste võimalust saada hästi tasustatavat töökohta erasektoris. Erinevatest uuringutest nähtub, et kõikidest juhtidest Eestis moodustavad eestlased 85%. Mitte-eestlaste pärusmaaks on aga suuremas osas teenindussektor ja vähest kvalifikatsiooni nõudvad ametid, sest venekeelse kooli tase ei loo kahjuks paremaid eeldusi. Jah, teenindussektorisse on ka töötajaid vaja, aga samuti on Eesti riigil vaja kõrgharitud tippspetsialiste – insenere, IT-spetsialiste, arste jne. Ja meil on nad tegelikult oma kodanike hulgast võtta.

Ühtse kooli eeldus on eestikeelne lasteaiaõpe

Kuigi eesti- ja venekeelse hariduse teemal sõnavõtjaid on palju, ja ma ei heida seda neile ette, ei ole enamikul neist isiklikku kogemust. Minul on. Minu emakeel on vene keel ning eesti keele õppisin ma selgeks eestikeelses lasteaias. Mängides, lauldes ja tantsides oma lasteaiakaaslastega. Ja võin julgelt väita, et tänu eesti keele oskusele on mul olnud võimalik omandada selline haridus, nagu ma ise tahtsin ning teha sellist karjääri, mille ma olen ise valinud. Ma olen õnnelik inimene, et minu vanemad tegid sügaval nõukogude ajal, kaheksakümnendate alguses, tolle aja kohta väga julge otsuse.

Täpselt sedasama tahan pakkuda ka oma lastele, mistõttu olen ka nemad suunanud eestikeelse õppega lasteaeda. Tulemuseks on kaht keelt rääkivad lapsed, kelle väikeses suhtlusvõrgustikus on nii eestlasi kui ka venelasi. Tegelikult peaks sellised võimalused olema kõigil Eestimaa lastel. Aga näiteks 4800 Tallinna lapsel selline võimalus päriselt puudub. Eesti ühiskonna integratsiooni monitooringu tulemuste järgi pooldavad ligi 80% uuringus osalenud venelastest eestikeelset lasteaiaõpet. Tegelikult on nõudlus ju olemas, aga pakkumist ei ole.

Jah, loomulikult on võimalik ühtse kooli mõtet ka kritiseerida. Näiteks öelda, et Eestis 1998. aastal kasutusele võetud keelekümbluse metoodika ei tööta. Tegelikult töötab küll. Näen seda ju oma laste pealt. Veelgi enam, 1965. aastal Kanadast alguse saanud meetod on praeguseks hetkeks võetud kasutusele paljudes maailma riikides, alustades Jaapanist ja Austraaliast lõpetades Hispaania ja Soomega. Ning seal on laste hulk, kes sellise programmi järgi õpivad, sadades tuhandetes.

Ka kriitika, et eesti keele õppimine ja omandamine tuleb emakeele arvelt, ei pea erinevate uuringute järgi paika. Kelleltki ei ole ühtse kooli rakendamisel plaanis võtta võimalust õppida süvitsi vene keelt või vene kultuuri ja ajalugu. Kusjuures on väga reaalne, et seda võimalust hakkavad kasutama ka eesti noored, kes vene lastega koos lasteaias käies keele selgeks on saanud.

Tulebki tunnistada, et ühtse kooliga kaasnevad keerulised ning lahendamist vajavad aspektid. Seda ei ole mõtet varjata. Aga need tuleb võtta teadmiseks ja nendega tegeleda – olgu selleks siis õpetajate kvalifikatsiooni arendamine või suurenev vajadus logopeedi teenuse järgi. Minu hinnangul on kõik need lahendatavad. Selleks tuleb nii riigil kui ka omavalitsusel probleemkohtade lahendamine prioriteediks seada ja vaeva näha, aga see ei ole midagi ilmvõimatut, kui soov ja tahe on olemas.

ideaalne võimalus pikale veninud lõimimine viisakalt lõpule viia

Kui eesti keel saab selgeks juba lasteaias, siis loogiliseks sammuks on kool, mis loob võrdsed võimalused hea hariduse omandamiseks kõigile lastele. Minu silmis on ühtne kool ka seetõttu oluline, et aitab eesti ja vene noortel üksteist paremini mõista ning vältida lõhestumist kahe paralleelühiskonnana, mida meie haridussüsteem praegu tegelikult viljeleb. Tekivad suhtlusvõrgustikud, kusjuures mitte üksnes lastel, vaid ka nende vanematel ja eri rahvustest õpetajatel.

Värskes Eesti inimarengu aruandes on öeldud, et eesti keele oskus omandatakse kõige enam igapäevase suhtlemise käigus ning väga oluline on eesti- ja venekeelsete inimeste omavahelise suhtlemise tihedus. Ma annan endale aru, et täiskasvanud eestlasi ja venelasi on ühtäkki keeruline suhtlema sundida, nendel on juba väljakujunenud sõpruskonnad ja paraku ka harjumus teineteisega paralleelses keelelises maailmas ja inforuumis elada. Küll aga on lapsed eelarvamustest vabad, imavad infot ja teadmisi ning suudavad väga lihtsalt omavahel ühise keele leida.

Ma olen täiesti nõus inimarengu aruandes kirjutatuga, et alternatiivina eesti keele tundide arvu suurendamine praeguses venekeelses koolis ei aita lõimumisele ega eesti keele omandamisele kaasa, kuna tihtilugu puudub vajadus ja võimalus eesti keelt kasutada. Seega on aeg küps, et asendada eestikeelne ja venekeelne kool ühtse ning ühetaolise Eesti kooliga, mis põhineb eestikeelsel õppel, kuid arvestab ka vene keele- ja kultuuriruumiga. Igal vene noorel, ja miks mitte ka eesti noorel, jääb alles võimalus õppida vene keelt, kultuuri ja ajalugu süvitsi.

Riik peab tagama võrdsed võimalused

Paraku on praegune olukord selline, et osad vene keelt emakeelena kõnelevad lapsed kasvavad alates teisest eluaastast, mil nad vene lasteaeda pannakse, eestlastega paralleelmaailmas, ja see paneb paika noore tulevased väljavaated: väiksemad võimalused kõrghariduse omandamiseks ning kehvem positsioon tööturul. Milline lapsevanem oma lapsele nii teeb? Teadlikult ilmselt mitte keegi. Aga milline riik oma tulevaste maksumaksjate ja oma võimalustega niimoodi käitub? Eesti on nii väike, et me ei saa endale enam sellist luksust lubada. Praegu on viimane aeg muutuseks.

Mõelgem kaasa ja otsigem lahendusi, mitte põhjendusi ja ettekäändeid, miks midagi ei ole võimalik teha. Teeme ära!

Veeb: MKoort