ERR, Priit Luts
Täna esitletud Eesti inimarengu aruanne pakub välja neli vaadet tegemaks nii, et juba olemasolev arengut toetav keskkond pakuks inimestele viimaks ka tegelikku rahulolu.
Aruande autorid jõudsid Eesti positsiooni nii maailmas kui Euroopas uurides omapärase vastuoluni: sageli on meie potentsiaali näitajad paremad kui tegelik tulemus.
Näitena tuuakse välja, et Eesti on suutnud luua soodsa ja oluliste piiranguteta tegevuskeskkonna inimestele, ettevõtetele, vabaühendustele. Riigis järgitakse reegleid, asjaajamine on lihtne ja tehnoloogiasõbralik, andes silmad ette ka nn vanale Euroopale. Eesti maksumaksjal kulub suhteliselt vähe eurosid riigivõla teenindamiseks.
“Oleme üles ehitanud arengut toetava keskkonna, samas pole õnnestunud seda veel piisavalt konverteerida siinsete inimeste heaoluks. Meie tervis, rahakott ja eluga rahulolu on endiselt Euroopa kehvemate hulgas,” seisab kokkuvõttes.
“Arengukeskkond on hea, areng ise aga ei vasta ootustele. Siit paistabki meie järgmine väljakutse: Eesti potentsiaal tuleb muuta tegelikuks elukvaliteediks,” märgivad autorid.
Neli vaadet
Aruanne toob välja neli ettepanekut, mis seda sammu võiksid toetada. Esiteks soovitatakse rohkem, et kajastuks laiem vaade, sest tänasel päeval kõiguvad hinnangud Eestile väga laias diapasoonis: välispilk räägib enamasti imelisest eduloost, sisepilk on kõhklev ja kriitiline, ajuti lausa dramaatiline.
Dramaatilist sisevaadet toetab autorite sõnul sageli kitsas võrdlusalus, mis tavapäraselt algab väitega: “Aga Soomes on ju nii…”.
Laiem võrdlustaust tuleks eestlase mõtteruumile aruande koostajate hinnangul kasuks: ideaalmaailma pole olemas ning globaalses kontekstis oleme tegelikult hästi hakkama saanud rahvas, üks väheseid ennast maailmas kehtestanud miljoniühiskondi.
Laiem võrdlusalus aitaks kasvatada Eesti inimese enesekindlust ning ravida kleepumist minevikumurede külge, nihutaks ka ohustatu ja abiootaja hoiakut rohkem vastutaja ja panustaja suunas.
Rehepaplusest ei piisa
Teist vaadet iseloomustatakse kui isepäist vaadet. Aruanne nendib, et kahekümne aasta jooksul on Eesti riik ja inimesed olnud tublid äraõppijad, olemasoleva ülevõtjad, olgu selleks Euroopa Liidu reeglistik, NATO standardid või siis õiged sõnad inimõiguste kohta.
“Paraku saab järeletegemisega keskmikuks, mitte parimaks. Parimate hulka jõudmine eeldab varasematest jälgedest välja astumist, riskijulgust, enesekriitilist kõrvalpilku, aga ka kompromissivõimekust,” seisab kokkuvõttes. “Meie alalhoidlik rehepaplus tahab vürtsitamist konstruktiivsema ja loomingulisema eluhoiakuga.”
Keskmised näitajad eksitavad
Kolmandaks soovitab aruanne terviklikku vaadet. Aruanne osutab, et Eesti paljude tublide keskmiste näitajate taga peituvad ebamõistlikult suured ühiskonnasisesed erinevused – olgu tegemist regionaalsete erisuste, sooliste lõhede või eestlaste ja muulaste vaheliste kääridega.
Autorid märgivad, et väike ühiskond ei saa endale lõhkioleku luksust lubada ega oma inimvara raisata, mahajääjad tuleb mängu kaasa tuua.
Koostajate sõnul ütleb maailma kogemus, et edukad väikeriigid ei tee kodus ameerikat, vaid pigem üritavad teha põhjamaid, uskudes, et elujõulisuse pant on sisemine kooskõlalisus.
Ebamugavad küsimused luubi alla
Neljanda punktina soovitab aruanne otsavaadet tõelistele probleemidele ehk otsavaatamist ebamugavatele küsimustele, neile, millest tubli Eesti on eelistanud mööda kiigata.
“Olgu teemaks Euroopa tšempionitiitel HIV-positiivsete osas, immigratsiooni kuum kartul või meid järjekindlalt kammitsev vene kompleks, mis sunnib preambuleid kirjutama, gaasitorudega võitlema ja Jeltsini bareljeefi häbenema,” seisab kokkuvõttes.
Selle asemel soovitab aruanne eestivenelastele selge pilguga otsa vaadata ning tunnustada nende panust siinse elu edendamisel. Toeks teadmine, et möödavaatajad võivad ehk keskmike hulka jõuda, parimateks mitte kunagi.
Aruanne näeb vajadust fookusesse panna sisu – nutikam ettevõtlus, kallim töö, avatum poliitika, paindlikum haridus, ühtlasem areng.
“Laiem, isepäisem, terviklikum ja ausam pilk iseendale ja maailmale aitavad meid loodetavasti paremate hulka mitte ainult potentsiaali, vaid ka tegeliku elukvaliteedi mõttes,” loodavad autorid.