A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Postimees, Ahto Lobjakas

SDE värsked nõudmised mõjuvad pigem valimisprogrammina, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas. Siiski koorub tekstist tervitatavalt tervilik vaade ühiskonnale.

Küsimusele Jevgeni Ossinovski plaanidest koalitsioonileppe ja valitsusliiduga puudub ilmselt asjaosalistel enestelgi veel selge vastus. Sotside uus juht on ühelt poolt alustanud lepitavas toonis, öeldes, et ei taha raskustega moodustatud valitsust lõhkuda; teiselt poolt jäänud aga pildile (tõsi küll, kaugelt ja ähmaselt nagu lumeinimene), suundumas kohtumisele Edgar Savisaarega.

Erakonna ettepanekud koalitsioonileppe muutmiseks kinnitavad Eesti poliitikas juurduvat taunitavat reeglit: õiged asjad sünnivad valel pool valimisi. SDE nõudmised mõjuvad pigem valimisprogrammina kui katsena õgvendada olemasolevat kompromissi, mis niigi ähvardab korsetina välja pigistada kogu õhu (ja veel veidi) järgmiste aastate eelarvetest. Dokumendi loosunglikkus teeb tema ideed ka lihtsalt rünnatavaks ja nii pole võimatu, et tihi ei võta lõpuks ka nendes nõudmistes sisalduvad vaieldamatud trumbid.

Kui nii, siis oleks sellest kahju – ja mitte üksnes seetõttu, et sotsid panid oma ettepanekud kokku n-ö rahvakogu-meetodil ehk alt üles. Paradoksaalselt on ehk meetodist tulenevas ebaühtluses osa nõudmiste nõrkusest. Sellegipoolest on sotside visioon Eesti praegust seisu arvestades ühe partei jaoks kiiduväärselt strateegiline. See on katse – kuigi visandlik – vaadelda ühiskonda tervikuna. Erinevalt koalitsioonipartnerite ponnistustest ei püüa see kõike suruda läbi ühe kinnisidee nõelasilmast, olgu selleks siis iive või maksukeskkonna ideaalsus sponsorite jaoks. Samas ei taotle sotside dokument tänase koalitsioonileppe kiivas rõhuasetuste ümbermängimist, vaid püüab sellele pigem kunstlikke tiibu kasvatada.

Ossinovski programmilisest vaatepunktist välja mängitavad trumbid on kaks kohe alguses eraldi esile tõstetud nõudmist: tõsta tulumaksuvaba miinimum 400 euroni kuus ja tugevdada kohalike omavalitsuste maakonnatasandit, pidurdamaks ääremaastumist. Mõlema ettepaneku üldsõnaline esitlus sunnib küsima, kas kogu ülejäänud teksti polnuks parem kasutada veel poolteise tosina nõudmise lisamise asemel kahe keskse idee lahtikirjutamiseks ja põhjendamiseks. Praegusel kujul on kaht võtmeideed lihtne rünnata kui pealiskaudseid ning kogu dokumendi struktuur vajub laiali.

Siiski koorub tekstist tänases Eestis tervitatavalt terviklik vaade ühiskonnale. Nii tuuakse ääremaastumise ja regionaalpoliitika alapealkirja all ära nõudmine, mis oma sisult on veel palju revolutsioonilisem kui maakonnatasandi tugevdamine: uus rahastamismudel kohalikele omavalitsustele. Just rahastamisreform on element, millest mööda vaatavad poliitikud ei tohiks sõna «riigireform» suu sissegi võtta. Ka idee anda KOVidele suuremad õigused kohalike maksude kehtestamiseks on samm õiges suunas.

Eesmärk peab olema eluterve konkurents Eesti eri piirkondade vahel – seda aga mitte praeguselt «tõmbekeskus-pankrotistab-ääremaa» baasilt, vaid tasandilt, kus kohalike elanike esmavajadused on inimväärselt kaetud seal, kus nad elavad. Seni kuni Eesti pole selle mõistmiseni jõudnud, on piinlik kuulata jutte meist kui põhjamaast. Minister Arto Aasa äsjased reformiplaanid samas ei lähe kaugemale tema IRLi eelkäijate ideevaesest lähenemisest, mille juhtmõte on tõmmata kohalikke teenuseid kokku sinnamaani, kustsaadik nad muutuvad riigi jaoks rentaabliks. Vaikivaks eelduseks, et inimene kohaneb niikuinii.

Ääremaastumise probleemi juured näivad suuresti olevat selles, et Eesti erakondade imporditud ideoloogilised mustrid ja hõlvatud nišid ei võimalda sel nähtusel üldse ilmneda probleemina. Inimene on vaba ja vaba inimene läheb loomulikult sinna, kus tal on parem. Nii ütleb meile lihtsakoeline liberaalne individualism, millele turuloogika lisamine lihtsalt valevinti juurde annab.

Ometi on elukeskkond meie kultuuris palju laiem mõiste kui «koht, kus olud lubavad ära elada». Eesti on ressurss kogu ühiskonnale, mitte tükati vastavalt sellele, mis magama jäänud öövahiriigi jaoks turusituatsioonis võimalik. Peale kõige muu on selline elukeskkonna väljasuretamine sügavas vastuolus meie noore riigi uuendusliku eetosega: tema e-lembuse, kaugtöö-innovatiivsuse ja elukestva õppe edendamisega. See on lisaks küsimus kogukonnast ning siingi annab SDE ideedokument väga olulisi vihjeid: vaja on tugevdada kohaliku võimu esmatasandit, vältida selle kägistavat parteistumist, luua kohalikele võimalus majanduslikuks jalgeletõusmiseks.

See kõik eeldab tegelikult valimissüsteemi muutust, milleni SDE ideed muidugi ei jõua. Kuid on ilmselge, et meie praegune süsteem ei tee midagi kohaliku patriotismi premeerimiseks või selleks, et edendada kandidaatide seost kodu- ja elukohaga või vastutust nende ees. Sama mure on olnud täheldatav Vabaerakonna ja teiste uute parteide hiljutiste loomiskatsete juures: kuidas hoida võimu kohalikul tasandil, vältimaks selle kadumist tõmbekeskustesse, kus tagasivaatamist pole.

Toimetuleku-rubriigis välja pakutud idee tõsta tulumaksuvaba miinimum 400 euroni on samuti tervitatav mõte. Koalitsioonileppes tehtud valik seada ümberjagamine suuresti sõltuvaks laste arvust vääristab ühe elanikegrupi bioloogilisi valikuid. Meie riigi praegune arengutase ei anna mingit kindlust, et need lisalapsed oma tuleviku Eestiga seoksid. Vastupidi, kui vaatame, kuidas ülikoolides on eelistatumaiks erialadeks tõusnud ärijuhtimine ja arstiteadus. Mõlemad on välismaal kergelt konverteeritavad haridused.

Ometi peaks üks kokkuhoidev ühiskond tunnistama, et õigus vaesuse leevendamisele on ühtmoodi kõigil tema liikmetel. Ka kergendataks nii laiapõhjaliselt ühiskondliku lisaväärtuse ja sellega kaasnevat maksustatava tulu tootmist: nii lastetutele, noortele kui vanadele. Antikliimaksiks on SDE dokumendis katteallikas: üksikisiku tulumaksu tõstmine pole vastuvõetav Reformierakonnale. Palju huvitavam olnuks lahja alkoholi aktsiisi tõstmine, kuid selle tahab SDE kulutada õpetajate palkade tõstmiseks – iseenesest tervitatav mõte, aga on kahtlane, kas erakonnal selle võitluse jaoks jõudu on.

Kõige nõrgem on sotside lisa-koalitsioonileppes nn demokraatiapakett, mis paneb ühte patta ministrite autopargi, poliitikute tasustamise riigiettevõtete nõukogudes ja riigikogu valimiste üldnimekirjade avamise. Pealiskaudseltki on näha, et siit ei loodeta tihi võtta.

Väga vähe SDE dokumendist on tegelikult «sotsiaaldemokraatlik». Selle kandvad mured peaksid ideaalses maailmas olema mõistetavad ka RE-le ja IRLile. Ükski liberaalne ühiskond ei saa püsida tugivõrguta nendele, kellel on toimetulekuraskusi, ega olla jätkusuutlik kogukonnapoliitikata, mis väärtustab ühtekuuluvust (igapäevaelu, mitte nahavärvi või rassikuuluvuse alusel, muidugi). Puhtpoliitiliselt on dokument nõrk: ei sotside 400 eurot ega KOVi reform ole reaalselt praeguses valitsuses saavutatavad. Mõni vähem eesmärk ehk oleks, aga need on selleks liiga tagaplaanil. Mis tähendab, et Ossinovskil tuleb kas otsida teist valitsust, kus SDE ideesid teostada, või loota fenomenaalsele manööverdamisvõimele, et tulest kasvõi paar kastanit välja tuua.

Artikkel Postimehe veebilehel

Veeb: MKoort