A. Weizenbergi 39, 15050 Tallinn
info[at]kogu.ee
+372 640 8717

Maaleht

Nomen est omen – nimi on märk –, nagu vanad roomlased seda peenelt ladina keeles ütlesid. Ja millele vanad eestlased vastu vaidlesid, väites, et nimi ei riku meest.

Paistab, et institutsioonidele indulgentsid ei laiene ja vähemalt mõnes mõttes oli roomlastel rohkem õigus. Nimi rikub mitte ainult parlamenti, vaid kogu arusaamist Eesti riigist.

Hakkame pihta natuke kaugemalt. Me kõik saame aru, mis on kaubamaja. See on maja, kus asub kaup. Kui seal lähedal kusagil juhtub olema kunstihoone, siis järelikult on selles hoones kunst. Kaupa ei ole, kaup on teises majas. Kus omakorda pole kunsti.

Selline sõnamõistmise loogika ütleb päris ilusasti ära, mida arvata meie parlamendist. Nagu nimi ütleb, on see Riigikogu. Järelikult on tegu koguga, kus on riik. Kogu riik. Mujal riiki ei ole.

Idee õige, teostus…

Seega pole midagi imestada, kui nii mõnigi inimene ei suuda riigiga mina-vormis suhestuda. Milleks, riik on ju nendel seal, Toompeal!

Nendel seal on hoopis oma probleem. Eestis on esindusdemokraatia. Kange tahtmine on seega arvama hakata, et kui ma juba kedagi esindan, siis olen temast targem, ilusam ja tugevam. Kui esindan näiteks kõiki tartlasi, siis pole terve Tartu linna peale teist nii nutikat ja andekat mehepoega võtta.

Väärarusaama põhjust tuleb taas otsida tervest talupojamõistusest. On ju nii, et kui palkame näiteks advokaadi ennast kohtus esindama, siis ikka sellepärast, et tema teab, kuidas seal asjad käivad. Küllap siis poliitikud ka teavad, kuidas neil seal riigis asjad käivad. Meie elame siin allpool oma elu edasi – mõtleb inimene, kes peab riiki esindajate, mitte iseenda omaks.

Praegu ongi Eestis põrkunud need kaks sõnade möödamõistmist. Paljudele näib, et neil pole oma riigiga pistmist. Vähestele näib, et neil pole rahvalt midagi saada. Peale häälte muidugi.

Seepärast ongi meil olnud aastakese jagu meeleavaldusi, meeltjahutav Jääkelder, ja karta on, et üsna meeltlahutavaks kujunev Rahvakogu. Tunnistan, et pean ideed õigeks, kuid teostuse juures pelgan pisut poole tuhande inimese aruteluringe. Üsna mitmel põhjusel.

Esiteks, selline Rahvakogu vaatab samuti esindusdemokraatia mõttest veidi mööda. Küll veidi teiselt poolt kui muist poliitikuid, kuid mööda ikkagi.

Esindusdemokraatia idee on selles, et riigi pärisperemehed, s.t valijad, ütlevad, mida nad tahavad, et nende riigis tehtaks ja kuhu peaks see meie oma riik arenema.

Tööd tegema palgatud inimesed, s.t poliitikud ja ametnikud, panevad paika, kuidas on seda kõige otstarbekam teha, sest neil on selleks piisavalt infot, teadmisi ja kogemusi.

Just nagu varasema näite puhul – meie ütleme advokaadile, mida tahame, ja tema püüab kohtus seda tulemust saavutada. Meie ütleme poes, millist kaupa soovime, aga kuidas see kaup sinna poodi saab, ei ole meie asi.

Kui kohtus tulemust ei tule, siis selle advokaadiga enam koostööd ei tee. Kui poes on vilets kaup, siis sinna enam ei lähe. Kui poliitikud keeravad riigi valele poole, siis neid enam ei vali. See ongi demokraatia.

Teiseks, praeguses demokraatlikus protsessis on kobe kurtmisvõimalus juba enne nende 500 inimese ette jõudmist sisse programmeeritud. Rahvakogule laekunud ettepanekud lähevad esmalt filtrisse, kus uhke eksperdisildi rinda saanud inimesed peavad nende kohta arvamust avaldama.

Oi kuidas inimestele ei meeldi, kui keegi tuleb nende mõttepojakest küündimatuks nimetama, ükskõik kui viisakate sõnadega seda tehakse.

Kolmandaks, kui ettepanekud ükskord Rahvakogusse jõuavad, siis 500 inimese puhul on tõenäosus laada tekkimiseks päris suur. Igaühel on midagi öelda, arvata, välja pakkuda, maha laita.

Elu ja paljude maade parlamendid on näidanud, et kus argumendid lõpevad, seal detsibellid algavad.

Kolmandaks, 500 inimesest suur hulk peab rängalt pettuma. Nii mõnigi tuleb Rahvakogusse kohale lootuses, et tal õnnestub riik päästa ja oma tõde seaduseks saada. Parlamendis on selliseid uusliikmeid olnud läbi aegade kümneid.

Seisus kohustab

Üsna ruttu jõuab kohale kurb tõde, et mida rohkem on osalejaid, seda väiksem on üksikisiku roll ja lahjem kompromiss. Järelikult võib tekkida juurde hea hulk pettunuid, kes valavad kibestumise taas mõnda sissetöötatud formaati.

Me kõik teame neid hüüatusi: “Kas me siis sellist Eestit tahtsimegi! Mis riik see on?”, ja kõige värskem – “Nii halb on olla eestlane!”.

See viimane repliik toob käesoleva artikli alguse juurde ringiga tagasi.

Riigiga suhestumise juures on lisaks nimele väga oluline ka see, kuidas väärtustavad eestlaste riiki meie poliitikud. Seda nii kodu- kui välismaal, suheldes nii meedia kui valijatega.

Eelmisel nädalal saime teada, et leidub rahvaesindajaid, kelle meelest on eestlaste väljasuremine ja eesti keele kadu ainult aja küsimus.

Ilmselgelt ei ole niimoodi välismeedias esinejatel kordagi tulnud meelde üks järjekordne vana ütlus – noblesse oblige ehk seisus kohustab.

Oma seisuse ja vastutuse unustanutele on Eestis kord antud üks soovitus. Selle leiab, kui võtta lahti lehekülg Youtube.com, toksida otsingusse “Andres Mähar Ühtne Eesti”, klikkida lingile, mille juures on ülikonnaga noormees, sinimustvalge lipp käes, ja katsuda tema sõnu mõttega kuulata.

See on küll nagu rusikas silmaauku.

Artikkel Maalehe veebilehel.

 

Veeb: MKoort