Juku paneb kõrva taha, kuidas edaspidi vastata, kui küsitakse vanuse ja võimete kohta, tema usku täiskasvanute õppimisvõime kadumisse see väike intsident ei kõiguta. Õpetaja ei saa aga vabandusele vaatamata meelerahu. Ta mõtleb, et nüüd on see siis käes, siit edasi on ainult rutiin ja allakäik.
Kui eelmisel nädalal kõneainet pakkunud intervjuus oleks Riigi Kinnisvara ASi juht Urmas Somelar (Ärileht, 5.05) võtnud pähe nimetada inimese õppimisvõime kadumise verstapostiks vanust 65, poleks ajakirjanik ja auditoorium sellele väitele vist erilist tähelepanu pööranudki. Meie sees istub ettekujutus vananemisest kui haigusest, mis justkui vääramatu jõuna inimest lammutab. RKASi juht osutus Jukuks, kes pahaaimamatult seda vaikivat «tõde» äärmuslikus vormis kuulutas.
Vananemine ei ole haigus, aga nagu näha, see, kuidas vananemist tajutakse, võib olla vägagi haiglane. Meie ühiskonnas ei peeta vajalikuks anda üldharidust selle kohta, mida tähendab vananemine, millised nähtused tegelikult tulenevad inimese füsioloogilisest vananemisest ja millised on vaid ühiskonnas levivate mõttetrendide tagajärg.
Oleme vananemise teemal iseõppijad. RKASi juht, kes oma positsiooni tõttu peaks olema võimeline iseõppimise tippsoorituseks, näitas aga anekdoodi-Juku taset. [Avaliku kriitika järel Somelar hiljem palus vabandust – toim.]
Inimese liiginimes homo sapiens sisaldub täiend «tark, mõistusega». Tarkus ei ole inimese kaasasündinud omadus, vaid seda luuakse mõistuse abil elu jooksul. Kui RKASi juhi väide õppimisvõime vähenemisest ja kadumisest vastaks tõele, siis ei suudaks inimene oma elu teises pooles enam muutuvates oludes hakkama saada. Tegelikult on kõrgem vanus teatud uutes oludes aga hakkama saamisel isegi eelis – nimelt nendes olukordades, kus saab kasutada kristalliseerunud intelligentsust, mis on noortel kehvem kui vanadel.
Kust tekib üldse idee, et õppimisvõime vanuse tõttu väheneb? Õppimine on ajus seoste loomine neuronite vahel. Mida rohkem on inimene elanud, seda rohkem on tal olnud võimalik luua ajurakkude vahel seoseid ja seda lihtsam on uuel infokillul leida rakuklaster, kuhu külge ennast haakida. Teisipidi, mida pikem elu, seda suurem on ajurakkude kaotamise potentsiaal, mis aga ei peaks vähegi tervislike eluviisidega inimest hirmutama, sest inimajul on varuks ka kompensatsioonimehhanismid. (Viimased ei aita siis, kui tegemist on haiguslike muutustega, kuid see juhtum väljub praegusest teemapüstitusest.)
Mis meid tõesti muretsema võiks panna, on tõsiasi, et seosed ajurakkude vahel ei ole igavesed. Kui elu on rutiinne ja arenguks impulsse ei anta, ei teki uusi seoseid ja ka olemasolevad nõrgad seosed võivad lõpuks lahti sõlmuda.
Kokkuvõttes, inimese vanus ei mõjuta tema õppimisvõimet, mõjutab hoopis see, kuidas ta oma aastaid kasutanud on. Seda aga passist välja ei loe. Seetõttu pole vanuse alusel diskrimineerimise keeld meie põhiseaduses ja võrdse kohtlemise seaduses mingi moodne sõnakõlks, mida Juku kombel teadmiseks võtta, vaid põhjendatud sisuline reegel, mille järgimine on ka tööandjale endale kasulik.
Kui RKASi juhi väljaöeldu on ühe inimese lapsik seisukoht, siis miks sellest üldse pikalt rääkida? Põhjus on selles, et stereotüüp võib saada reaalsuseks pelgalt seetõttu, et stereotüüpset suhtumist avalikult väljendatakse. Kui inimesele kinnitada, et temast sõltumatult (vanust ei saa valida) tema õppimisvõime väheneb ja kaob, muudab see inimese ette tahtetuks. Motivatsioonil on aga õppimise juures määrav roll. Kui inimene ei usu oma õppimisvõimesse, siis ta ka ei õpi. Kui inimene ei õpi, siis ümberkaudsed saavadki tõdeda, et õppimisvõime on kadunud.
Uute tööoskuste õppimise juhtumis ei saa öelda, et õppima tulnud inimesel puuduks motivatsioon. Küll aga on ebaprofessionaalsel õpetajal väga lihtne motivatsioon tappa, kui puudub usk õpilase õppimisvõimesse või puuduvad teadmised õppija eripärade kohta.
Õppimine vanemas eas võibki võtta rohkem aega, sest kognitiivsed protsessid vanusega aeglustuvad. Aeglane mõtlemine aga ei tähenda, et mõte ise sellest valeks muutuks. Teatud valdkondades on tegemist ümberõppimisega – mingid seosed ajus peab teadlikult lahti siduma ja asendama uutega ja see nõuab taas rohkemat kui lihtsalt uute teadmiste sisse laadimine.
Vanuse kasvades on õppijal raskem tähelepanu jagada mitme asja vahel korraga – tark koolitaja oskab sellest hoiduda. Vanus mõjutab lühimälu võimekust ja kui koolitaja on jäänud truuks 19. sajandi tuupimismeetoditele, siis see tõepoolest ei sobi küpsemas eas ümberõppijale. Aga palju on neid, kes tahavad õppimisprobleemide põhjust otsida õppimisvõimetust õpetajast, kui on võimalik osutada «kõikide hädade juurele» nimetusega «vanus»?
Mäletame oma kooliajast sapiseid märkusi stiilis «mida temasugusest tahtagi». Koolikohustusega laps veab ennast järgmisel päeval ikka tundi, täiskasvanud õppija pöörab aga sellise suhtumise peale õppimisele selja. Suure tõenäosusega jäädavalt, halvemal juhul ka teisi eakaaslasi enda valitud teele kaasa tõmmates.
Kui ühe tippjuhi «teadus» ütleb, et inimese õppimisvõime areneb vaid 25. eluaastani, siis tegelikult on tegemist hoopis selle vanusepiiriga, mil ühiskond ootab inimeselt õppimist ja pakub talle selles professionaalset tuge. Sealt edasi üldine stimuleeriv keskkond kaob.
Olukorras, kus erialad ja tehnoloogiad vahetuvad kiiresti, kus 45+ vanuses inimesed moodustavad pea poole tööealisest elanikkonnast ja riigi seadustes tehakse muudatusi tööelu pikendamise võimaluste pakkumiseks, vajab ühiskond muutust ka suhtumises õppimisse. Kas õppimisvõime vanusega väheneb, sõltub ainult sellest, kas meie ise laseme sellel väheneda.