Andres Herkel, riigikogu liige, IRL

Poliitilises kommunikatsioonis kehtib üks reegel, mis asjaosalistel, kaasa arvatud siinkirjutajal, kipub tihti meelest minema. Sa pead ühte ja sama sõnumit kordama ja kordama ja kordama, kartmata näida loll.

See tuli mulle meelde, kui märkasin, et 1. oktoobri Õhtuleht on ühte mu tsitaati kasutades märkinud, et olen eelolevatel valimistel Vaba Tallinna Kodaniku kandidaat. Küllap võib jääda selline mulje mu toetusavaldustest sellele valimisliidule. Ilmselt otsib nii mõnigi valija mind tagajärjetult ka IRLi nimekirjast. Tõde on siiski see, et Andres Herkel kuulub nende kaheksa riigikogu liikme hulka, kes nendel valimistel ei kandideeri.

Kahel kohal istumise tagajärg

Miks? Riigikogu liikmete ja ministrite kandideerimine olukorras, kus neil puudub õigus kohalikes volikogudes tööle asuda, on üks paljudest võõrandumist tekitavatest probleemidest meie poliitilises süsteemis.

Kohalike valimiste künnisel on praegu just see mure kõige teravamalt esil. Riigikogul on olnud piisavalt aega see kunagi peaaegu tööõnnetusena tekkinud ebakõla lõpetada.

Üks võimalus on kehtestada süsteem, kus uus mandaat tühistab eelmise ehk volikokku valituks osutudes tuleb riigikogu mandaadist loobuda.

Teine võimalus on volikokku kuulumist lubada – seda näiteks tingimusel, et riigikogu liige ei saa volikogus töötamise eest täiendavat kompensatsiooni. Olen vajadust see probleem lahendada korduvalt tõstatanud, kuid mis teha – seni pole kolleegid riigikogus mind kuulda võtnud.

Peibutuspartide kasutamise tagajärg on see, et Tallinna volikogu koosneb kahe kolmandiku ulatuses asendusliikmetest. Eelmiste valimiste suurimaid häälekogujaid me volikogu koosseisust ei leia. Nii pole ime, et võim libiseb volikogult linnavalitsusele. Valitud rahvaesinduse nõrkus pole üksnes abstraktne demokraatiaprobleem. See tähendab ka kõrgendatud korruptsiooniriski, vigu nii linnaplaneerimises kui ka meie ühise eelarveraha kasutamisel.

Peibutuspardid on vaid üks paljudest kitsaskohtadest meie poliitilises masinavärgis. Vajadust poliitilise kultuuri parandamiseks peavad väljendama nii valijad kui ka arvamusliidrid. Kui väljenduda seaduseelnõude keeles, siis on vaja umbes kümmet suuremat või väiksemat muudatust seadustes.

Rahvakogu tegemata asjad

Üks osa sellest on seotud rahvakogu ettepanekutega. Rahvakogu protsess ei ole seni viinud ühegi nähtava tulemuseni riigikogus. Kosmeetilised muutused ja vähese lisaraha andmine künnise alla jäänud erakondadele ei anna midagi.

Sisulisteks muudatusteks võiks pidada üleminekut avatud valimisnimekirjadele ja erakonna moodustamiseks vajaliku liikmete arvu alandamist 200-le või 300-le.

Kaaluda tuleks valimiskünnise alandamist, mida ERSP 25. aastapäeva konverentsil toetasid Marju Lauristin ja Helir-Valdor Seeder.

Kuna rahvakogu seadis esikohale pigem sotsioloogilise lähenemise kui riigiõigusliku analüüsi, siis jäi sellest paketist kahetsusväärselt kõrvale suurim süsteemiloov muudatus: riigieelarvest parlamendierakondadele antava raha oluline vähendamine. Kuni seda ei tehta, ei saa me rääkida vabast konkurentsist Eesti poliitilisel maastikul.

Teine osa lahendamist vajavatest probleemidest on meie ette ilmekalt kerkinud käesoleva valimiskampaaniaga. Siia kuuluvad eespool nimetatud peibutuspardid, millele ka rahvakogu tänuväärselt tähelepanu juhtis.

Üle igasuguste piiride on läinud administratiivse ressursi kuritarvitus. See on väljendunud nii Tammemäe-Kutseri isikureklaamis kui ka sadu tuhandeid eurosid maksvas Tallinna «heategude» tutvustamises. Vaja on defineerida poliitilise reklaami mõiste. Selle ettepaneku on teinud riigikogu põhiseaduskomisjonile erakondade rahastamise järelevalve komisjongi.

Ka viimane Keskerakonna rahastamisskandaal tekitab mitmeid küsimusi.

Miks ja kuidas on lastud tekkida süsteemil, kus kilekotirahaga on nii lihtne toimetada? Millist mõju on avaldanud juriidiliste isikute annetuste keelamine? Praegu paistab, et silmakirjalikkus erakondade rahastamisel on selle tagajärjel üksnes tõusnud ja raha leiab oma tee parteikassasse mustades kilekottides.

Poliitiline kultuur tahab muutmist

Olen kaugel idealismist, et me suudame süsteemi muuta üksiku seaduseparandusega. Õigupoolest vajame tervet paketti. Aga veel rohkem on meil vaja seda, et olemasolevad erakonnad tunnetaksid – nii enam edasi minna ei saa! Selleks, et ühiskond ja riik mõistlikult toimiksid, tuleb meie poliitilises kultuuris midagi olulist muuta.

Jah, Tallinn on selle kultuuri halvim näide. Tähelepanu juhtimine siinsele korruptsioonile on väga õige. Kuid samas peaksid linnavalitsust oponeerivad erakonnad julgema osutada ka poliitilisele korruptsioonile ning vajadusele linnajuhtimise administratiivne tasand poliitikast vabastada. See tähendab seda, et abilinnapead, ametite juhid, linnaosavanemad ja asevanemad ei pea enam olema erakondade liikmed ning tööle ei võeta erakondlastest nõunike armeed. Linn pole erakondlaste tööbörs, küll aga tuleb linnapoliitikat hoopis rohkem volikogus teha.

 

Artikkel Õhtulehe veebilehel