Scott Diel: keeleinspektsiooni tanksaabaste otsinguil

 29.09.2010 14:19
Scott Diel

ERRi ingliskeelse uudisteportaali toimetaja Scott Diel otsis selgitusi, miks integratsiooni teemal välismeedias Eesti kohta krooniliselt negatiivset pilti edastatakse ning kust saavad välisajakirjanikud selle kohta teavet.
Ühel lumisel veebruaripäeval istusin ma Pae gümnaasiumi klassiruumis. Ajendatuna soovist hääletada kohalikel valimistel olin end registreerinud eesti keele eksamile B1 tasemel. Mulle on alati tundunud natuke ebaõiglane, et Euroopa kodanik, kes ei räägi sõnagi eesti keelt ega mõista ühtki teemat, saab kohalikel valimistel hääletada, samas kui ameeriklane, kes keelt enam-vähem korralikult räägib ja legaalselt riigis elab, peab selleks tegema keeleeksami. Kuid seadus on seadus, seepärast tegin ma eksami, et tõestada oma eesti keele valdamist

Nii istusingi ma selleks määratud klassiruumis koolipinki, kus mind ümbritsesid peamiselt vene keelt emakeelena rääkijad, samal ajal kui kaks ametnikku selgitasid hoolikas eesti keeles eksamireegleid. Juhised käes, paluti mul kott laualt maha tõsta, kõigil tasa olla ning algas eksami esimene osa.

Eksam oli ainult paar minutit kestnud, kui minu ees istuv õpilane pööras end oma toolis 180 kraadi minu suunas ja küsis häält tasandamata abi ühe eksamiküsimuse asjus. Tema jultumusest pisut häirituna vastasin talle sama valjul häälel, soovitades küsimus eksamineerijale esitada. Kui eksami vastuvõtjad meie vestlust ka kuulsid, siis ei näidanud nad seda kuidagi välja. Mõne minuti pärast võttis minust paremal istuv eksamitegija välja spikri, varjates seda käega. Imestasin, et mida võib ta küll spikerdada, kui ülesanne oli kirjutada sõbrale kiri, kus kirjeldada oma aastavahetuse tegemisi. Kui spetsiifilised võisid tema spikrid ometi olla?

Paljud testitegijad vaatasid tühjal pilgul kaugusesse ning kui lasin silmadel klassiruumis ringi käia, märkasin, et mitmetel neist oli ees täiesti valge paber ilma ühegi tekstireata. Paar tükki oli suutnud paar lauset paberile panna, kuid vähestel neist oli valminud midagi kirjaks kvalifitseeruvat. Imestasin, kas mõlema poole käitumine on siis tavapärane: õpilastel tulla kohale täiesti ettevalmistamata ning eksamineerijail teeselda, et nad ei märka spikerdamist?

Minu kogemused nii õpetajate kui eksamineerijatega on näidanud, et nad ei ole rumalad ning on klassis toimuvaga väga hästi kursis. Kas kaks eksamineerijat võisid pettust mitte märgata? Võib-olla tekitanuks spikerdaja tabamine rohkem probleeme kui asi väärt? Või äkki on Eesti integratsioonipoliitika selline, et petturi vahelevõtmine pole poliitiliselt korrektne?

Vene keele kustutamine

Selle aasta juunis lugesin New York Timesi Moskva büroo juhi Clifford Levy artiklit "Eesti tõstab pliiatsid vene keele kustutamiseks", kus Levy kirjeldas keeleinspektoreid, kes longivad klassist klassi ja sekkuvad täiesti tavalisse lobisemisse. Levy nimetas Tallinna Pae gümnaasiumi ligvistiliseks lahinguväljaks ning kirjutas, et valitsus tundub püüdvat Eesti venekeelsete elanike arvu koolide abil vähendada. Artikkel jäi Eestis märkamata, välja arvatud ühel Postimehe ajakirjanikul, kes arutles, kas Levy võis tõsimeeli uskuda, et Eesti valitsus kavatseb umbes 400 000 venelase emakeelt muutma asuda.

Olin näinud ka Amnesty Internationali 2007. aasta veebruaris avaldatud pressiteadet, mis kandis pealkirja "Keelepoliitika saab suurema võimu tagakiusamiseks," kus Eesti keeleinspektsiooni nimetati loomult repressiivseks ja karistavaks. Pressiteatega oli kaasas kiri ahistatud taksojuhilt, kellel on kolm last, kodulaen ja alkohoolikust abikaasa.

Ühes Ameerika riigiraadio (National Public Radio) selle aasta augustis eetris olnud saates nimetas ajakirjanik David Greene Eestit väikseks tülinorivaks riigiks, kus pärast 1991. aastat oli eestlastel venelaste sõnul nii maa kui raha, venelastel ei olnud aga mitte midagi, ning tsiteeris president Toomas Hendrik Ilvese sõnu: "Ma ei saa aru, mille üle inimesed kurdavad".

Lood väljendasid kahtlemata kellegi tõde, ehkki olid üsna ühepoolsed. Ajakirjanik ei küsitlenud ühtki tulusa töökohaga, edukalt integreerunud, eesti keelt oskavat venelast, kes on meelsasti Eesti või vähemasti Euroopa Liidu kodanik. Võimalik, et selline rahulolev etniline venelane ei esitleks end innukalt lääne ajakirjanikele, kuid nad on olemas. Tunnen paljusid neist isiklikult.

New York Times ja riigiraadio ei ole tühised kõmulehed, vaid kuuluvad parimate Ühendriikides leiduvate ajakirjanduslike institutsioonide hulka. Murdsin pead, kas nende ajakirjanike kogemused võisid tõesti olla nii erinevad sellest pildist, mis mulle on avanenud? Kus on need tanksaabastes sõdurid, kes üritavad vene keelt hävitada? Minu eksamikogemuse kohaselt sahistavad sõdurid pigem toasusse.

Suundusin tanksaabaste otsinguile.

Naasmine Pae gümnaasiumisse

Otsustasin astuda Clifford Levy jälgedes ja läksin tagasi Pae gümnaasiumi. Seekord aga mitte testitegija, vaid ajakirjanikuna. Kohtusin seal koolidirektor Izabella Riitsaarega.

Küsisin, kas keeleinspektorid tohivad tema kooli koridorides vabalt ringi käia. Ta vastas, et inspektorid teatavad oma külaskäigust alati kuu aega ette ning enamgi veel: "Nad panevad kirja küsimused, millele vastust soovivad, nii suulised kui kirjalikud". Ja kohale saabununa ei kaldu nad etteantud küsimustest kõrvale, lausus direktor.

Inspektori külaskäigu ettevalmistamiseks korraldab Riitsaar oma kooli õpetajatele õppesessioone, mis kestavad ühest tunnist kuni pooleteise tunnini päevas ja lisanduvad õpetaja põhitööle, ilma et riik seda rahastaks. Riitsaar ei suhtunud kaastundlikult ka õpetajatesse, kes neid tingimusi täita ei suutnud. Ta ütles mulle, et kümne aasta jooksul on ta keelenõuetele mittevastavuse pärast pidanud lahti laskma ainult ühe õpetaja.

Riitsaar tunnistas, et mõnede jaoks pole eksam lihtne. Paljud õpetajad, eriti aga üle 50aastased ei kasuta igapäevaelus eesti keelt. Kooliõpetajad on aga oma loomult perfektsionistid ning neile ei meeldi teha isegi väikseid vigu.

Koolidirektori sõnul ei pea ta keeleinspektsiooni karistusorganisatsiooniks ning ta tundus sellesse ilma igasuguse vastumeelsuseta suhtuvat. Uudishimutsesin, kuidas tema koolist ja sealsetest õpetajatest siis lingvistiline lahinguväli sai?

"Kuidas härra Levy selle artikli kirjutas?" pärisin ma.

"Ma ei ole kindel," raputas Riitsaar pead. "Mul oli temaga samasugune vestlus nagu teiega praegu".

Lastekodu

See paik ei olnud küll Clifford Levy nimekirjas, kuid läksin kohtuma Tiit Kruusaluga, kes töötab Tallinna Lastekodu personalidirektorina. Seal on kuus osakonda ja 200 töötajat, kes tegelevad orbude, puuetega laste ja imikutega.

Endine elukutseline sõjaväelane Kruusalu avas üksikasjaliku tabeli (töötajate nimed olid kaetud), et näidata, kuidas 2010. aasta 1. jaanuari seisuga on 71 töötajal ehk ümmarguselt 30 protsendil kogu töötajaskonnast suur risk mitte täita keelenõudeid. Ta keris tabeli sama aasta juunini, et näidata, kuidas aja jooksul olid töötajad keelenõuded täitnud ning riskirühm vähenenud 43 inimeseni.

"Kui paljud neist 43st on selles nimekirjas aasta pärast?" segasin ma küsimusega tema jutule vahele.

"Mul puudub moraalne õigus sellele küsimusele vastata," lausus Kruusalu.

2008. aasta juulis võttis Eesti valitsus vastu määruse 105, mis sätestas keelenõuete kehtestamise põhimõtted. Mitu kuud hiljem valmistas Kruusalu slaidiesitluse, mida näitas kõigile 200 töötajale, et selgitada seaduse nõudeid ja pakkuda välja plaan nende täitmiseks. Ehkki slaidid olid eesti keeles, olid nad valmistatud sihtgruppi silmas pidades: üks humoorikas slaid kujutas keeleinspektorit luua seljas sõitva nõiana. ("See aitab ebameeldivat teemat paremini serveerida," ütles Kruusalu). Välistamaks valesti mõistmist, tegi Kruusalu ettekande vene keeles.

2009. aastal, kui 22 lastekodutöötajat kutsuti inspektoritega kohtuma, ei olnud neist ühegi keeleoskus vajalikul tasemel. Järgmine külastus on määratud 2010. aasta sügiseks.

Kuigi Kruusalu ei soovinud sel teemal spekuleerida, sain ma tema jutust aru, et mõned 43st riskirühma kuulujast peavad lõpuks ikkagi ametist lahkuma. "Mõned inimesed usuvad endiselt, et Eesti vabariik on ajutine nähtus," ütles ta, lisades, et osa lihtsalt keeldub eesti keelt õppimast.

Kruusalu sõnul on keeleinspektsioon lastekodu vajadustesse paindlikult suhtunud. "Nad teavad, et meil on plaan, ning nad teavad, et me töötame selle saavutamiseks". Neid, kelle ametikoht nõuab B2 keeleeksami edukat läbimist, kuid kes on sooritanud nõrgema taseme B1 eksami, ei ole vallandatud. "B1, see juba on midagi," lausus Kruusalu. "Samm-sammult edasi".

Tema ülesanne on keeruline. Ta peab täitma seaduse nõudeid, kuid säilitama samal ajal stabiilse töökeskkonna, mis ei mõjutaks negatiivselt nende hoole all olevaid lapsi.

"Peame seadusest kinni pidama," lausus Kruusalu, kes mulle korduvalt kinnitas, et ei soovi teha midagi sellist, mis tema südametunnistusega vastuollu läheks. "Teeme seda nii inimlikult kui võimalik".

Inspektsioon

Mul ei jäänud üle muud, kui kohtuda luua seljas sõitvate nõidade ninamehe, keeleinspektsiooni direktori Ilmar Tomuskiga. Inspektsioon asub rahvusraamatukogust üle tee oleva maja kolmandal korrusel, odava viimistlusega ruumides. Külastaja peab nii sisenedes kui välja minnes kella laskma.

Tomusk, kellel on haldusjuhtimises doktorikraad ning kes on kirjutanud kaks raamatut keele ja poliitika teemadel, on praeguses ametis juba 15 aastat. Tema juhtimise all töötab 18 inimest, kellest 12 on inspektorid.

Küsisin tema käest, mida ta arvab keeleinspektorite ja kogu tema juhitava institutsiooni kohta lääne meedias pidevalt esitatavast negatiivsest kuvandist. "Küsimus on kallutatuses," märkis ta ning alustas müütide ümber lükkamist.

Inspektorid ei hulgu kuskil ringi. Nad ei külasta riigisektorit ilma ette teatamata. Ka erasektoris (välja arvatud taksojuhid) ei tee nad üldiselt üllatusvisiite, vaid kontrollivad pigem inimeste tehtud kaebusi. Need viimased on Tomuski sõnul sageli alusetud. "Võib-olla ei meeldinud kellelegi kassapidaja aktsent poes".

Inspektori ülesanne on kontrollida, nende võimuses ei ole inimesi vallandada. Siiski saavad nad määrata trahvi, ehkki karistatakse harva ning trahvid on enamasti väiksemad kui Tallinna parkimistrahv. Ühe aasta jooksul kontrollitakse Tomuski sõnul 3000 inimest ning trahvitakse neist 7-10 protsenti.

Keeleseadust ei rakendata rahvusliku kuuluvuse alusel, vaid pigem haridusest lähtuvalt. Eestlastelt, kes on saanud hariduse vene õppekeelega koolides, nõutakse samuti oma oskuse tõestamist.

Tomusk käsitleb enda juhitavat organisatsiooni oma olemuselt mitte repressiivse ja karistavana, nagu Amnesty International seda iseloomustas, vaid näeb seda pigem osalisena integratsiooniprotsessis.

Teooriad

Kui keeleinspektorid ei olegi tanksaabastes sadistid, kes naudivad karistuse ellu viimist, kui riik ei soovigi vene keelt maa pealt minema pühkida, kust siis Lääne eelarvamused pärit on?

"Eestis tegutsevad aktiivselt Vene nn inimõiguste organisatsioonid," lausus Tomusk. "Nad on väga aktiivsed ning neil on mõned esindajad, kes peavad end inimõiguste eksperdiks. Need organisatsioonid suhtlevad regulaarselt Eesti venekeelse meediaga, nagu ka Amnesty Internationaliga".

Kohalik venekeelne meedia on teine konfliktiallikas. Yana Toom, kes praegu töötab Tallinna abilinnapeana, käsitles kunagi linna rahastatava venekeelse nädalalehe Stolitsa peatoimetajana keeleinspektsiooni teemat. Oma artiklis väitis Toom, et inspektoritel ei ole seaduslikku alust pidamaks vestlust nendega, kelle keeleoskust nad kontrollivad, ning kaitses inimeste õigust keelduda küsimustele vastamast. Toomile saadetud kirjas vaidles Tomusk neile väidetele rida-realt vastu ning tõestas oma töötajate õigust kasutada vestlust abivahendina inimese keeleoskuse hindamisel.

Mis puudutab ülejäänud teooriaid, siis mõned inimesed, kellega ma rääkisin, mainisid Moskva kopsakat propagandaeelarvet ning hästi organiseeritud suhtekorraldust, et Lääne arvamust endale sobivaks kallutada. Mõned mainisid ka seda, et lääne ajakirjanikud, kes Eesti teemadel Moskvas asuvast kontorist kirjutavad, on paratamatult Moskva seisukohtade mõju all. Mõned pidasid põhjuseks aga kergesti alt veetavaid välismaalasi ja laisku ajakirjanikke.

Peapõhjused

Intervjuudes toodi mulle mitmeid näiteid keeleinspektsiooni vastutulekust mõne aasta vältel seadusest mööda vaadata, et inimestele vastu tulla - see näitab usku, et pooleliolev töö on samuti töö, liikumaks eesmärgi suunas, et riik võiks toimida ühe riigikeelega.

Olgu põhjus või põhjused millised tahes, Eesti ei kaitse lääne meedias organiseeritult oma vaatepunkti ega paistagi seda soovivat. Riigi suhtumine tundub eestikeelses meedias toimunud arutelusid jälgides üsna ükskõikne. Eestlased näivad arvavat, et seadus on seadus, ning ütlevat, et kellele ei meeldi, mingu minema. Jättes kõrvale eesti keelt ja kodakondsust puudutavate seaduste õigluse küsimuse, tundub, et Eesti võib veendunult väita, et rakendab keeleseadust inimlikul viisil.

Riik, mis suutis üle elada küberrünnaku ja sellega üheaegselt parandada oma kuvandit lääneriikide silmis, näib integratsiooniküsimustes suutvat teha üksnes avalike suhete uurijaile näidisõppetundideks sobivaid möödalaskmisi. Kui New York Timesi ja USA riigiraadio ajakirjanikud ukse taha koputama tulevad ning neil pole pärast lahkumist midagi head öelda, annab see põhjust muretsemiseks.

Scott Diel tegi veebruaris B1 keeleeksami. Ta on New York Timesi ustav lugeja ning National Public Radio regulaarne kuulaja.

Tõlkis Karin Koppel