Tartu ülikooli isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogia professor ja 2017. aastal ilmuva Eesti inimarengu aruande toimetaja Anu Realo peegeldab artiklis praegu ühiskonnas toimuvat ning küsib, kas eestlaseks vaid sünnitakse või on eestlaseks võimalik ka saada.

Anu Realo kirjeldab, et Eesti meedias ning avalikus ruumis arutletakse tõsimeeli ja kirglikult selle üle, kes on õige eestlane. „Küsimus on ammu väljunud algsest vastandusest eestlased vs. mitte-eestlased, kus viimaste all peeti peamiselt silmas Eesti venekeelset elanikkonda,“ arutleb Realo.

Artikkel põhineb Anu Realo inauguratsiooniloengul, mille ta pidas Tartu Ülikoolis 30. märtsil 2016. aastal. Vaata salvestust siit.


 

Mis teeb ühest inimesest eestlase ja keda me ise oleme valmis eestlaseks pidama, vaeb teadustulemuste valguses Tartu Ülikooli ja Warwicki Ülikooli professor Anu Realo ning annab viimaks ka õige eestlase retsepti.
Kes oleks võinud arvata, et möödunud aasta oktoobris ETV saates «Vabariigi kodanikud» esitatud pealtnäha süütust küsimusest – kas Hiiumaal sündinud ja eesti keelt rääkiv tumedanahaline noormees on meie põlisrahvas, «meie oma eestlane» – on tänaseks saanud justkui lakmuspaber, millega tõelise eestlase olemust testida. Endine välisminister ja europarlamendi saadik Kristiina Ojuland, kes viimastel aastatel küll vaid oma pagulasvastaste ja rassistlike väljaütlemistega tähelepanu pälvinud, vastas saatejuhi küsimusele, et kahjuks või õnneks ei oska ta öelda, sest ei ole ekspert. Nii küsimus kui ka vastus tõid meedias ja internetifoorumites kaasa kirgliku arutelu selle üle, keda võib siis ikkagi õigeks eestlaseks pidada ja kes on üldse pädev selle üle otsustama.Nagu küsimuse püstitusest ilmneb, on eestluse ja eestlaseks olemise arutelu väljunud pikaaegsest vastandusest eestlased versus mitte-eestlased, kus viimaste all peeti silmas vaid Eesti venekeelset elanikkonda. Selle põhjal võiks ju arvata, nagu oleks kohalikud eestivenelased pagulaskriisi, sisserändajate ja terrorismi hirmus kui mitte armsaks, siis üsna koduseks muutunud. Tegelikkus pole muidugi kaugeltki nii roosiline. Eestlaste valmidus kaasata siinseid venelasi Eesti ühiskonna toimimisse enesega võrdsel alusel on aastate jooksul küll suurenenud, kuid on sellegipoolest viimase integratsiooni monitooringu raporti (2015) järgi isegi mõneti nõrgem kui eestivenelaste seos Eesti riigiga ja siia kuulumise tunne.Toon vaid ühe näite: kui eestivenelased leiavad, et rahvus ei ole peaministriameti juures määrava tähtsusega, või siis näevad eestivenelasest peaministrit pigem positiivses valguses, siis ligikaudu pooled (49 protsenti) eestlased suhtuksid Eesti võimalikku eestivenelasest peaministrisse pigem negatiivselt. Seega, hoolimata aastakümneid kestnud püüdlikust lõimumispoliitikast ei ole nõukogudeaegsetest sisserändajatest ja nende poegadest-tütardest ikka veel paljude eestlaste silmis saanud «õigeid eestlasi», kelle kätte Eesti riigi juhtimist võiks usaldada. Asjaolu, et jaanuarikuise küsitluse järgi pole välisminister Marina Kaljurand mitte ainult Eesti elanike, vaid ka eestlaste seas suurima toetusega presidendikandidaat, lubab siiski tulevikku pisut optimistlikumalt vaadata.

«Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt …»

Teinekord näib, nagu oleks eestlaseks olemine justkui privilegeeritud seisus või kinnine sekt, kuhu asja vaid vähestel väljavalitutel, kes teatud õigetele tõutunnustele vastavad. Mis siis teeb eestlasest eestlase või keda võime eestlaseks nimetada? Lihtsat ankeeti, mille abil eestlaseks pürgija (või oma eestluses kahtleja) saaks lühikeste jah-ei-vastuste abil oma eestluse taset hinnata, kahjuks pole. Küll on aga olemas hulk tunnuseid, mis «õige eestlasega» sagedasti kaasas käivad, nagu näiteks eesti keele oskus või Eestis sündimine.

Nimetatud Hiiumaa noormehe puhul oli ilmselt peamine probleem tema ebatüüpiline geneetiline päritolu, täpsemalt tume nahavärv, sest «õige eestlane» on ju teadagi suhteliselt heledapoolse nahaga, mis tuleb «saada pruuniks teiseks juuniks», nagu korrutab Eesti uue aja rahvalaulu refrään. Heledast nahavärvist aga ainuüksi ilmselgelt ei piisa – milleks muidu oleme juba aastakümneid lõimumise edendamiseks aega ja ressursse kulutanud, kuid sellegipoolest ei suuda endale eestivenelasest peaministrit päris hästi ette kujutada? Et geenidest pole eestluse määratlemisel otsest kasu, näitavad ka Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu teadlaste Maris Nelise ja Tõnu Esko eestvedamisel tehtud uuringu tulemused: ainuüksi geneetilise informatsiooni põhjal on eestlasi nii lätlastest kui venelastest päris raske eristada.

Mõnevõrra sarnane pilt ilmneb, kui võtta luubi alla isiksuse seadumused, millel samuti on oluline geneetiline komponent. Eestlaste ja lätlaste isiksuse profiilid on nii sarnased, et nende põhjal on kahel rahval väga keeruline vahet teha. Kuigi eestlaste arvamuse oma rahva tüüpilisest esindajast võib lühidalt kokku võtta sõnadega «eestlane on see, kes ei ole venelane» (eestlane on vaikne ja sõnaaher, sest venelane on jutukas; erinevalt venelasest on eestlane usin ja töökas; eestlase lemmiktoit on teine eestlane, venelane on aga külalislahke ja sõbralik), ei ole tegelikud erinevused ka eestlaste ja venelaste peamistes isiksuse seadumustes, eriti meelekindluses (kohusetundlikkus, sihipärasus, organiseeritus), kuigivõrd suured.

Ainus tõeliselt märkimisväärne erinevus näib olevat avatuse määras ehk selles, kuivõrd tunneb inimene huvi ümbritseva maailma ja oma siseelu vastu, eelistab uut ja mitmekesist järeleproovitule ja on valmis kaasa minema uute eetiliste, sotsiaalsete ja poliitiliste ideedega. Avatuse vastand on konservatiivsus ja harjumuspärase eelistamine. Ühe võrdleva uuringu järgi, mille kolleegidega läbi viisime, osutusid eestlased oma isiksuse seadumustelt üheks kõige vähem avatud rahvaks, keda senimaani uuritud, olles sealjuures tunduvalt vähem avatud kui venelased ja eestivenelased.

Kus on eestlaste vähese avatuse juured? Kas need on meie paljukiidetud talupojatarkuses või alalhoidlikkuses («Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt; tahan lennata – kuigi kindlam on vaadata lendamas tuvi või kurge …»), mis on aidanud rasketel aegadel ellu jääda, või siis hoopis selektiivses väljarändes, sest just ekstravertsemad ja avatumad inimesed on uuringute järgi rändealtimad ja mobiilsemad, on praeguste andmete põhjal keeruline öelda. Kuid võib oletada, et eestlaste loomupärane vähene avatus käsikäes pikaaegse poliitilise suletusega aitab vähemasti osaliselt seletada, miks on suur osa eestlasi nii tõrjuvad kõigi nende suhtes, kes «õigest eestlasest» kas temperamendi, aktsendi, nahavärvi, seksuaalse sättumuse või usuliste veendumuste tõttu erinevad.

 

«Meil lobisemise eest palka ei maksta!»

Geenidest tähtsam näib eestlase määratlusel olevat keskkond, ennekõike keel ja kultuur. Kui inimene räägib aktsendivabalt eesti keelt ning suudab veatult nii reeglipäraseid kui ka erandlikke nimisõnu neljateistkümnel viisil käänata, on šansid eestlaseks nimetatud saada päris head. Mõtlesin seda kirjutades oma hea tuttava Roberti peale, kelle eesti keele oskus on sedavõrd perfektne, et tema eestlus ei tekita kelleski vähimatki kahtlust. Isegi nimi otseselt ei vihja, et tegelikult on tegemist ameeriklasega, kes paarkümmend aastat tagasi Eestisse oma südame kaotas ning meie kõigi õnneks siia jäi, aidates hoida ja säilitada Eesti loodust, mis on samuti meie identiteedi oluline osa.

Isegi kui eesti keele oskus ei tee veel kellestki automaatselt eestlast, on selle puudumine igal juhul tõsine takistus. Lisaks igapäevasele instrumentaalsele väärtusele annab eesti keele oskus võimaluse osa saada eestikeelsest kultuuriruumist, mille tundmiseta on samuti «õiget eestlast» raske ette kujutada. Minu generatsioon võib ka kenasse keskikka jõudnuna ilma suurema pingutuseta tsiteerida peast Eesti omaaegseid kultusfilme, nagu «Viimne reliikvia» või «Siin me oleme», mida sai lapseeas igal aastal paar korda mälu värskendamiseks üle vaadatud.

Nii et kui 40+ vanuses lugeja jaoks ei ütle midagi fraasid «Kohe näha, et vanad sõbrad!» või «Meil lobisemise eest palka ei maksta!», tuleks oma eestlusesahvris kõva inventuur korraldada. Endel Tulving – mälu-uurija ja üks väljapaistvamaid eesti rahvusest teadlasi – pakkus eestlase tuvastamiseks välja väga lihtsa testi: kui oskad laulda «Mutionu» ja tead peast Oskar Lutsu «Kevade» esimest lauset, siis järelikult oled (suure tõenäosusega) eestlane!

Kel sellest ei piisa, võib edasi katsetada saja omadusega, mis ingliskeelse blogi «Estonian World» järgi aitavat eestlast ära tunda. Teen neist vaid väikese valiku. Kas su vanaema fotoalbumis on olulisel kohal matusepildid? Kas oled kunagi laulupeol käinud? Kas oled siiamaani nördinud, et Jaan Kross Nobeli kirjanduspreemiat ei pälvinud? Kas kandsid lapsena karupükse? Kas ütled «normaalselt» kui keegi küsib, «kuidas läheb»? Kui vastasid kõigile küsimustele «jah», pole oma eestluses ilmselt suurt põhjust kahelda.

 

«Mees, kes teadis ussisõnu»

Kultuuri oluline koostisosa on ka jagatud väärtused: mida peame elus oluliseks ja mille poole püüdleme ehk teisisõnu, mis sunnib meid hommikul voodist välja tulema ja paneb silmad särama. Võrreldes isiksuse seadumustega on väärtused palju enam ümbritseva keskkonna, kultuuri ja kasvatuse vormitud, mistõttu pole üllatav, et Eesti asukoht maailma väärtuskaardil on endiselt pigem Ida- kui Põhja- ja Lääne-Euroopa riikide seas.

Maailma väärtuste uuringu viimase laine tulemuste järgi on Eestis jätkuvalt prioriteediks materiaalsed väärtused, st peame pigem oluliseks võitlust hinnatõusuga ja riigis korra säilitamist, kui muretseme sõnavabaduse kaitse või selle pärast, kas inimestel on ikka piisavalt võimalusi tähtsates riigiasjades kaasa rääkida. Üllatuslikult on selles viimase 25 aasta jooksul suhteliselt vähe muutunud.

Kas pole Eesti senine sotsiaalmajanduslik areng ikka veel olnud küllaldane, et tekitada siinsetes inimestes piisavat ainelist kindlustunnet, või siis on takistuseks eespool mainitud eestlaste loomupärane suletus, mis ei võimalda postmaterialistlikel väärtustel, nagu sallivus, soov riigiasjades kaasa rääkida ja sooline võrdõiguslikkus, rohkem esile tõusta? Seda hämmastavam on asjaolu, et kõik nimetatud tegurid pole saanud takistuseks Eesti e-riigi imelisele arengule: ei möödu pea nädalatki, kui mõnes rahvusvahelises väljaandes Eesti tehnoloogilist progressi ja innovaatilist arengut õigustatult ei kiideta. Ise oleme kõigi e-lahendustega nii harjunud, et vist ei kujuta enam ettegi, et kuidagi teisiti ka saaks.

Eestlaste väärtustest rääkides ei saa kuidagi mööda usulistest veendumustest ja nende mitmekesisusest. Kui 2011. aasta rahvaloenduse ajal vastas vaid 16 protsenti küsitletud eestlastest, et peab omaks mingit (peamiselt luteri) usku, siis mõne aasta tagune Tartu Ülikooli usuteaduskonnas valminud uuring näitas, et Eestis kinnitavad tugevalt kanda mitmesuguseid individuaalsed religioossed enesemääratlused: üle poole uuringus osalenud eestlastest kinnitas, et neil on oma usk, mis ei sõltu kirikutest ega religioonidest.

Nii näib, et sotsialistliku ühisomandi likvideerimise käigus õnnestus meil ka usk erastada. Religiooniuurija Lea Altnurme sõnul on Eestis kristluse kõrval maad võtmas uus vaimsus ehk New Spirituality (ehk New Age), mis on väidetavalt segu nii lääne psühholoogiast ja esoteerikast, ida ja loodusrahvaste usunditest kui ka meditsiinist ja teadusest, kõike seda kombineerituna enesearengu ja vaimse kasvamise eesmärgil. Kui siia veel lisada, et pisut alla poole uuringus osalenud eestlastest uskus maavälistesse tsivilisatsioonidesse, mille esindajad aeg-ajalt meie helesinist planeeti külastavad, ja 61 protsenti arvas, et «Eesti rahva õige usk on maausk», siis ei ole eriti imekspandav, miks kujundavad teadmistepõhises Eestis arvamust nõiad ja selgeltnägijad, nagu seda Tartu Ülikooli professor Irja Lutsar oma hiljutises vabariigi aastapäeva loengus murelikult küsis. Tundub, et raudmehed ei saanud siiski lõplikku võitu, mets ei jäänud külale alla, ning «õige eestlane» oskab tegelikult aurade puhastamise, kristallimaagia ja pendliteraapia kõrval ka ussisõnu, arvates selle kõige kõrval, et tegelikult meeldivad talle ikkagi kristlikud põhimõtted ka.

 

Üheskannatamine

Minu headest sõpradest psühholoogid Aune Valk ja Kristel Karu-Kletter on kirjutanud, et kui küsida inimestelt, mis neile eestlaseks olemisega kõigepealt seostub, on vastuseks sageli «maa» – kas Eesti kui tervik või maatükk kodukohas või vanemate kodutalus, eesti keel, Eesti iseseisvuse eest seismine ja perekond, sugulased, tuttavad. Sama on rõhutanud teisedki uurijad: eestlaseks olemine, eestlus ei ole defineeritav ainult eesti keele või päritolu läbi, eesti etnilise identiteedi keskmes on konkreetsed inimesed (pereliikmed, sugulased, sõbrad, koolikaaslased, teised eestlased) ja nendega jagatud ühised tegevused, ühine elulugu. Viimane tõik seletab hästi, miks paljusid taasiseseisvumise järel Eestisse tagasi pöördunud eestlasi ja nende järeltulijaid mõnevõrra altkulmu vaadati ning sageli vastu nende tahtmist ka veel aastaid hiljem ikka väliseestlaseks peetakse. Nii loeme muuhulgas ikka ja jälle ajalehest, kuidas meie austatud president on rahvale võõras. Midagi pole teha – presidendi ühine elulugu eesti rahvaga näib ikka veel olevat liiga lühike ja keegi ei oska kahjuks öelda, kui pikk oleks piisavalt pikk.

Sama probleemiga silmitsi seisavad Eestist hiljaaegu võõrsile kolinud eestlased, kes Eestist lahkudes kaotavad kodumaale jäänute silmis justkui olulise osa nii oma eestlusest kui ka usaldusväärsusest. Eesti Rahva Muuseumi direktori Tõnis Lukase käibele võetud uudissõna «mugavuspagulane» ehk «lodevuspagulane» on selle suhtumise parim näide. Rõhuasetus sõnadel «mugavus» ja «lodevus» annab mõistagi märku sellest, et Eestist lahkujad lähevad välismaale lihtsamat elu otsima, sinna, kus on rohi rohelisem ja taevas sinisem, sinna, kus saab erinevalt Eestist mugavalt ja lodevalt elada. Nii on Eestist lahkujatele häbimärk (moodsas keeles «stigma») peale löödud, mõtlemata või tajumata sealjuures, et enamikul juhtudel nõuab minek – on see siis töö, armastuse, enesearengu või millegi muu nimel – palju suuremat pingutust ja eneseületust kui koju jäämine, kus kõik on harjumuspärane ja tuttav.

Üks põhjus, miks eestlased äraminejatesse nii halvustavalt suhtuvad, on tegelikult äärmiselt lihtne: eestluse sisu ei ole vaid ühises eluloos, ühistes tegevustes, vaid ennekõike ühises kannatamises. «Oh, millal ükskord nähakse, kui halb on olla eestlane? Küll rõõmuga me kannataks, kui ilm me piinu tunnustaks. Aga meelt on heita vara – kõik me kannatame ära!» laulsid Märt Avandi ja Ott Sepp paari aasta taguses «Tujurikkuja» saates, tabades nagu ikka otse sotsiaalse närvi pihta.

Kas pole nii, et «üheskannatamise» narratiiv – seda nii minevikus (tuhandeaastasest orjaööst kuni nõukogude okupatsioonini), olevikus (siin ja praegu) kui ka tulevikus (siin ja alati) – võtab eestluse kvintessentsi palju täpsemalt kokku kui mõne aasta taguse üldlaulupeo moto (üheshingamine»)? Kuidas muidu seletada vastuolulisi tulemusi, mille järgi paikneb Eesti juba alates 2010. aastast ÜRO inimarengu indeksi edetabelis kõige kõrgemalt arenenud riikide seas (2015. aastal 188 riigi seas 30. kohal, jäädes põhjanaabrist Soomest vaid neli kohta tahapoole), samas kui oleme õnnelikkuse ja heaolu uuringute järgi üks Euroopa õnnetumaid rahvaid?

Hiljuti avaldatud maailma õnnelikkuse raporti järgi on Eesti 156 maailma riigi seas õnnelikkuse määralt alles 72. kohal ning meist õnnelikumad pole mitte ainult põhjala ja Lääne-Euroopa riigid, vaid isegi Venemaa, Leedu, Läti ja Rumeenia. Nii et ühes asjas polnud «Tujurikkuja» duol siiski päris õigus: maailm juba teab ja näeb, «kui halb on olla eestlane». Nii olemegi solvunud äraminejate peale, sest nad ei kannata koos meiega edasi, ega taha siia pagulasi ja teisi sisserändajad, sest nad pole meiega ühiselt kannatanud; selle asemel et olla igal hommikul üles ärgates õnnelikud ja tänulikud, et meil on võimalus elada nii ilusas, vabas, demokraatlikus, jõukas ja turvalises riigis, nagu Eesti hetkel on. Muidugi on Eestis probleeme, nagu ka igal pool mujal, kuid kõike kokku võttes kaalub hea halva kuhjaga üle.

 

Kes siis ikkagi on «õige eestlane»?

Lõpetuseks tulen tagasi Hiiumaa noormehe juhtumi juurde, millega seda lugu alustasin. Kristiina Ojulandi kimbatus, et ta ei oska öelda, kas Hiiumaal sündinud eesti keelt rääkiv tumedanahaline noormees on eestlane või mitte, on tegelikult mõistetav. Ta ei olegi selles küsimuses ekspert, nii nagu ei saa teha eksamit ega komisjoni, mis selgitaks välja «õige eestlase». Vaid Hiiumaal sündinud eesti keelt rääkiv tumedanahaline noormees ise saab sellele küsimusele vastata, kas ta on eestlane või mitte – nagu ta seda ka saates veenvalt tegi –, sest niikaua kuni eestlaseks olemine ei võrdu Eesti kodaniku staatusega, on see iga inimese enesemääratluse küsimus.

Napilt 200 aastat tagasi, nagu seda meile filosoof ja politoloog Ernst Gellner meelde tuletas, polnud maailmas mitte ühtegi inimest, kes oleks ennast eestlaseks pidanud. Me kõik olime lihtsalt maarahvas, erinevalt sakslastest mõisnikest ja rootslastest linnarahvast, kõnelemata venelastest ametnikest. Nii pidasid paljud edasipüüdlikumad eri aegadel paremaks hakata kas sakslaseks või siis hoopis venelaseks ja kõnelda eesti keelt tugeva aktsendiga, muutudes seeläbi ülejäänute silmis vastavalt kas kadakasakslaseks või pajuvenelaseks. Eestlastena on meil millegipärast raske mõista ja aktsepteerida, et inimene võib kuuluda korraga enam kui ühte rahvusesse. Kui oled eestlane, ära parem proovigi olla sakslane! Kui oled venelane, ei ole lootustki olla eestlane. Kuid nagu kakskeelsus ei tee inimesi rumalamaks, nagu seda mõnikord ekslikult arvatakse, vaid hoopis parandab inimeste kognitiivseid võimeid, on ka kakskultuursus ja kaks rahvusidentiteeti mitte ainult võimalik, vaid inimest rikastav.

Pikas ajaloolises perspektiivis on inimene olnud rohkem kakskeelne, kui osanud vaid ühte keelt. Kultuuri püsimiseks ja arenguks on vaja mitmekesisust ja nagu Juri Lotman meile õpetas, dialoogi kellegi teisega, kes meist mingis mõttes erineb. Selles mõttes on iga kultuur vähemalt kakskultuurne ja sellepärast on ikka nii, et mõned panevad kiriku torni risti ja teised kuke, ning Hiiumaa noormees võib olla korraga eestlane ja mõne teise rahvuse esindaja, kui see tema enesemääratluse järgi oluline peaks olema.

Nii on kokkuvõttes «õige eestlase» definitsioon tegelikult äärmiselt lihtne: õige eestlane on see, kes tahab eestlane olla ja ennast eestlaseks peab. Ühtegi teist tõupuhta eestlase tunnust ilmselt ei ole, ja vaevalt et saabki olema. Kui lõpuks mõistaksime, et eestlaseks olemine ei tähenda tingimata üheskannatamist, ja et eestlane saab olla erineval viisil ja erinevas kohas, saaks Eesti nii seesmiselt kui ka väliselt palju suuremaks.

 

Anu Realo peamised uurimisteemad on isiksuse seadumused, emotsioonid, sotsiaalne kapital, väärtused ja subjektiivne heaolu. Tartu Ülikooli isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogia professoriks valiti Anu Realo 2014. aastal. Viimasel kolmel aastal oli ta Eesti Teaduste Akadeemia uurija-professor Tartu Ülikooli psühholoogia instituudis, alates 2016. aastast töötab peale Tartu Ülikooli professorina ka Warwicki Ülikoolis Inglismaal. Artikkel põhineb Anu Realo inauguratsiooniloengul, mille ta pidas Tartu Ülikoolis 30. märtsil 2016. aastal. Vaata salvestust siit.