Postimees

Eesti julgus teha asju teisiti, kui ollakse harjunud või maailmas varem talitatud

See, kuidas on vastu võetud rahvakoguks nimetatud algatust, annab põhjust meenutada klassikalist lugu kahest hiirest koorekirnus. Kaks tillukest hiirest vellekest olid kukkunud koorenõusse. Üks ütles, et pääsu pole, ja küllap mõtles, et iga katsegi midagi teha on mõttetu (või «pigem mõttetu» – kui kasutada sotsioloogiliste küsitluste sõnastamise stiili).

Teine rabeles, sibas jalgadega, kuni koor muutus selle mikserdamise peale võiks, sai kindlama pinna jalge alla, ronis kirnust välja ja jäi ellu. Selle loo moraal on lihtne: tegutsemine võib vabalt osutuda viljakamaks kui lõputu (või surmaga lõppev) arutlemine selle üle, kas tegutsemisel on ülepea mõtet või kas äkki õnnestuks leida ideaalset tegevusplaani. Siit võiks meelde jätta, et küllap on nimetus «rahvakogu» liiga pretensioonikas, ent tegevus ise võiks pürgida selle nime ära teenimise poole.

Rahvakogu teravik on suunatud erakondadele. Eilsest alates saab igaüks teha ettepanekuid erakondadele seatavate reeglite kohta veebikeskkonnas rahvakogu.kogu.ee või saata neid kirjalikult aadressil Roheline aas 5 (Tallinn 10150). Mõte on selles, et kui Eesti poliitilise süsteemi reeglid meile ei meeldi, siis saame neid oma ettepanekutega muuta. Ettepaneku tegemiseks ei pea kuuluma erakonda, saati siis olema valitud selle juhatusse või esimeheks. Väga nutikad ja tavalisemadki ettepanekud on oodatud.

Kas me siputame koorekirnus jalgu või mitte? See on küsimus usust Eestisse ja oma kaaskodanikesse. Rahvakogu.ee eelis võrreldes varasemate sarnaste algatustega on selge teemakohane fookus ning ka ajakava. Veebruari alguses liiguvad kõik ettepanekud süstematiseerimiseks asjatundjate kogu kätte. Tõsi küll, me ei tea veel, kes need asjatundjad on, ent jätkem selle kogu kritiseerimine hilisemaks. Märtsis peavad tehtud ettepanekud jõudma riigikoguni.

President rõhutas rahvakogu avakõnes väga kenasti Eesti julgust teha asju teisiti, kui ollakse harjunud või kuidas maailmas on varem talitatud. Tegelikult ongi just julgus teha mõistuspäraseid otsuseid see omadus, mis on toonud taasiseseisvunud Eestile edu.

Vähemalt alates Indrek Tarandi võidust europarlamendi valimistel võiks olla päevselge, et parteistamisega on mindud Eestis üle kodanike taluvuse piiri. Üks inimene võitis üksinda isegi toonast kõige suuremat pardipuhmast – Keskerakonda. See õppetund ei jõudnud paraku kohale ei Res Publicas, ei Reformierakonnas.

Kui rahvakogu.kogu.ee võim käib nendest vitstest erakondadele üle, siis võiks ka pessimistlik esimene hiir loota, et iga kodanik saab Eesti tulevikku mõjutada.

Artikkel Postimehe veebilehel.