Fookusarutelu: elukestva õppe arendamine

30. juunil 2016 toimus Eesti Koostöö Kogus Pension 2050 kolmas fookusarutelu elukestva õppe arendamisest. Arutelul osalesid Haridus- ja teaduministeeriumi kutsehariduse osakonna juhataja Helen Põllo, TALO esimees Ago Tuuling, SA Kutsekoda juht ja OSKA ema Tiia Randma, Riigikontrolli auditijuht Raina Loom ning Aigi Kivioja Õiguskantsleri kantseleist. Arutelu juhtis Eesti Koostöö Kogu programmijuht Liisi Uder.

Fookusarutelul otsiti vastust küsimusele, kuidas tagada, et elukestvas õppes osalemine on ühtlaselt kõrge kõikide vanuserühmade puhul? Fookusarutelule eelnevalt saadeti osalejatele tutvumiseks ja teema sissejuhatamiseks taustapaber.

Arutelu oli jagatud järgnevaks viieks küsimuseks:

1. Kas elukestva õppe põhimõtete rakendamine suuremas mahus on üldse oluline küsimus?
2. Kuidas kohandada elukestvat õpet nii, et selles osaleks peale koolikohustuse lõppemist inimesed hoolimata nende vanusest?
3. Milline peaks olema isiku enda/tööandja/riigi vastutus ja ülesanded elukestva õppe korraldamisel?
4. Milline võiks olla elukestva õppe rahastamismudel Eestis edaspidi?
5. Kui OECD rõhutab elukestva õppe kultuuri levitamist, siis kuidas seda saaks Eestis teha?

Kas elukestva õppe põhimõtete rakendamine suuremas mahus on üldse oluline küsimus?

Osalejad leidsid, et probleem on oluline ja arvestades endiselt kõrget koolist väljalangevust ning erialahariduseta inimeste suurt osakaalu tööturul on vaja elukestva õppega tegeleda.

Selleks peab muutuma üldine õpikäsitlus. Kuna iga järgnev haridustase toob kaasa parema elukvaliteedi, siis on primaarne tagada inimestele õpioskused. Kui täna langeb põhiharidusest välja veel suhteliselt väike osa õppureid, siis hiljem on langus suurem ning sellega peab kindlasti tegelema. Õpikäsitlus muutub ilmselt ajaga, väheneb institutsionaalse õppe osakaal ning muutub õppimise viis. Oluline on selle protsessi juures tagada, et kõik selle uue nö õppimise viisiga kohanevad ja sellest kõrvale ei jääks.

Pension 2050 programmi suurimaks väärtuseks peeti arutelul just seda, et kui elukestva õppe problemaatikat käsitletakse tavaliselt eraldiseivalt, siis selle programmi eelis on, et kõiki uue eakusega seotud teemasid käsitletakse komplekselt ja koos. Pension 2050 võimalus on disainida uus eakus nö inimesekeskselt.

Kuidas kohandada elukestvat õpet nii, et selles osaleks peale koolikohustuse lõppemist inimesed hoolimata nende vanusest?

Oluline on tagada, et ei tekiks teadmiste kadu. Kui Eesti õpilased on PISA testi tulemusena väga heade tulemustega, siis mingi hetk nende oskused taandarenevad. Seda võib juhtuda ka kõrgelt haritud inimestega, kellele ei leidu Eestis teadmistele vastavat tööd ning me ei oska neid oskuseid sel juhul ära kasutada.

Esmane prioriteet peab olema noor, sest põhiharidusega inimeste osakaal on nende seas suurem kui vanemates eagruppides. Seega tuleb tegeleda (nagu juba mainitud) nende õpiharjumuse kujundamisega, mis kestaks siis edasi ka vanemates eagruppides.

Milline peaks olema isiku enda/tööandja/riigi vastutus ja ülesanded elukestva õppe korraldamisel?

Isikute endi vastutuse suurendamiseks tuleb juba lapsest peale kujundada õpiharjumusi ning sotsiaalsete probleemide tekkides teha kõik, et noored ei loobuks õpingutest. Eksperdid leidsid, et oluliselt rohkem on probleemsetest oludest pärit õppuritega tegeleda ning pakkuda neile tuge, et nad ei lahkuks koolist. Ka on oluline karjäärinõustamine, mille osa praeguses kooliprogrammis ei ole piisav. Ka tasuks mõelda täiskasvanute karjäärinõustamise osakaalu kasvatamisele, et kõik näeksid oma võimalusi ja perspektiivi. Ka täiskasvanute puhul võib olla vajadus karjääri- või tegevusplaani järele, mis aitaks neil tööturule jääda ja vajadusel uus eriala omandada.

Valdavalt on siiski oluline isikliku vastutuse teadvustamine ja kultuuri muutmine ning vähemvõimekatele tugiteenuste pakkumine. Arvestada tuleb siinjuures seda, et olukord, kus kõigil on võimalik tasuta omandada endale eriala või mitu, ei ole toonud seda tulemust, mida me oleme soovinud.

Peame õpetama inimesi ettevõtjaks hakkama. Eriala õppides saab rõhutada, et kuidas sa seda eriala õppides saad hiljem luua firma, kuidas luua töökohti, mis perspektiivid on olemas.

Tööandjate vastutus peab kindlasti kasvama. Tööandjad ei pruugi seni veel inimeste õppimist soosida, kuna kardetakse, et pärast täiendavate teadmiste omandamist lahkutakse konkurendi juurde tööle. Seetõttu on edaspidi eriti oluline eriala- ja valdkonna liitude töö. Hea näitena võib tuua info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga (IKT) tegelevaid ettevõtteid ja organisatsioone ühendavat erialaliitu (ITL), mis on võtnud rolli sektorit arendada, seda kusjuures koostöös haridussektoriga ning nende näol on tegu tõsiste visionäridega. Seega panustatakse ühiselt kogu valdkonna arengusse, sest mõistetakse ühisest pingutusest tulenevat kasu kogu valdkonnale. Riik võiks osa ülesanded anda eriala- või tööandjate ühendustele teha.

Tööandjate võimuses on näiteks erinevate karjääriteede visualiseerimne. Näiteks ITK sektoris, kus tööpakkumiste suure arvu tõttu kipuvad paljud õpingud katkestama, on tööandjatel võimalus näidata, kuidas tuleb karjääris kasuks see, kui sa õpingud siiski lõpetad. Seega on edaspidi ka tööandjatel suurem vastutus inimressursi eest.

Osades riikides on kasutusel erialaliitude nö koolitusfondid, kuhu kogutakse ühiselt raha (kas riigi nõudel või vabatahtlikult) ning millist raha saavad siis tööandjad või töötajad koolitamiseks kasutada.

Riigi ülesanne on isikut ja tööandjat toetada. Riigi võimalus hariduse tähtsuts rõhutada on kehtestada paljudel erialadel nõuded, mille täitnutel on õigus sellel eriala töötada. (nagu praegu arstid, lapsehoidjad). See eeldaks, et isikud omandavad eriala ning et nad peavad ka edaspidi läbima atesteerimise. Kuigi sellel süsteemil on ka puudusi, siis tasuks seda võimalust edaspidi kaaluda. Tihti näiteks võiks ka see nn atesteerimine tagada teatud palgataseme ning see ei pruugi majanduslikult põhjendatud olla ning valmistab seetõttu tuska tööandjatele. Riigi võimuses on ka suurema vastutuse ja võimaluste andmine tööandjate vm erialaliitudele, kes näiteks eespool nimetatud atesteerimist korraldaks või aitaks ka ühiselt näiteks koolitusi organiseerida ja finantseerida.

Ettevõtlikkuse kasvatamine on üks olulisemaid võimalusi kasvu tagada. Kui me ei õpeta erialasid, mille lõpetajad loovad uusi töökohti või uut teadmist, siis ei tule ka majandusarengut, mis on parema elu eelduseks.

Oluline on ka see, et tööandja huvides ei pruugi töötaja ümberõppe soosimine. Edaspidi peab ka riiklikult mõtlema sellele, kuidas nii tööandjaid kui ka isikuid ise toetada, et inimesed pidevalt õpiksid.

Milline võiks olla elukestva õppe rahastamismudel Eestis edaspidi?

Eesti on suhteliselt suured hariduskulud ning selle tulemusena on võimalik kõigil omandada tasemeharidus tasuta. Problemaatiline on täiskasvanud õppijana hariduse omandamine kui käid samal ajal tööl. Ühest küljest ei pruugi tööandja seda toetada, sest uue eriala omandamine ei too talle kasu. Teisest küljest ei ole tihti võimalik hariduse korraldusliku poole tõttu tööga samal ajal õppida.  Seega on üks lahendamata probleem just selliste inimeste toetamine. Neile on küll tagatud tasuta haridus, kuid võimalik, et nad vajavad ka muid toetusmehhanisme. Näiteks võib üle kolmekümneste puhul olla oluline, et riik toetab muuga, mitte ainult otseselt tasuta haridusega, näit õhtune lapsehoid või huvialaringid.

Ühe võimalusena on kaalutud haridusvautšerite või haridusraha fondi kasutuselevõttu, kuid sellest on seni loobutud just põhjusel, et tasemeharidus on praegu nagunii tasuta ning eurorahast finantseeritakse päris paljusid kursuseid lisaks. Vautšerite kasutuselevõtuga seoses tuleks lahendada küsimus, et kuidas pidada üleval koole, mis on küll vajalikud, kuid kus vähesed oma vautšerit realiseeriks? Samas tõuseks sellise rahastamisviisi puhul isiklik vastutus. Me küll ei hoiaks võib-olla kulusid kokku, kuid see sunniks inimesi oma karjäärivalikuid rohkem läbi mõtlema. Võimalus on ka, et riik tagab esimese hariduse ja hiljem omavastutus kasvab.

Täiskasvanuõppe finantseerimise osas on üks võimalus ka ettevõtjate ja/või erialaühenduste koolitusfondide kasutamine, kuhu (riikliku maksuna kogutakse raha), mida saab siis hiljem kasutada. (vt ka eespool)

Kaaluda võiks ka täiendkoolituse rahastamist riigieelarvest, kuid kulud tuleks katta ainult juhul kui muidu jääks õppimata.

Ka on üheks võimaluseks üldine õppemaks, mille riik hiljem teatud juhtudel (näiteks sõltuvalt sissetulekust) edaspidi hüvitab või tasuta haridus, mille hiljem need, kes rohkem teenivad maksavad kinni.

Kui OECD rõhutab elukestva õppe kultuuri levitamist, siis kuidas seda saaks Eestis teha?

Sellele küsimusele leiab vastuse tegelikult kõikide eelmiste küsimuste vastuste seast. Eksperdid leidsid, et tööandjate rolli kasvamisega on võimalik ka kultuuri muuta. Selleks peaks nende ühendused suuremale koostööle ärgitama ning võimalusel toetama seda, et nad oma töötajaid koolitaks.

Praegu veel suhtutakse skeptiliselt üle 30aastastesse õppuritesse ning peetakse selle õppe rahastamist justkui tuleks see noorte arvelt, kuid juurduma peab mõte, et need on erinevad õppurid, neil on erinevad vajadused ja üks ei tule teise arvelt.

Alustada tuleks oma organisatsioonist. Kas riigiasutused tegelikult toetavad paindlikku töötamist, õppimist jms?