Maniwald, Delfi Rahva hääl
Hiljuti avatud ning palju kõneainet tekitanud Rahvakogu olemuse üle võib palju arutleda ning seda kas ülimaks demokraatia triumfiks või hoopis rahva nurina tasalülitamiseks pidada, ent fakt on, et hetkel toimub Eestis protsess, mille sarnast pole juba tükimat aega nähtud – rahva kaasamine mõttetalgutesse, millel kaalu andmiseks on presidendi enda autoriteet. Aga mis saab siis, kui praegune Rahvakogu oma eesmärgi täidab ning lehe ülaääres tiksuv ajatelg täis saab?
Täna hommikul, lugedes Elver Loho artiklit “Igale aktivistile oma rahvakogu” tekkis mul idee, mille kohaselt võiks tulevikus ideede esitamine ning nende avalikkuse ees propageerimine olla sarnane ülikooli lõputöö kaitsmisega – tekib eeldus, et idee autor ei lähe antud ettepanekut mütsiga lööma ning ka reaalselt näeb vaeva, et siluda ja lihvida oma mõtetest välja vajaliku kuju ning olemusega teemant.
Esimeses etapis võiks mõtte omanik formuleerida alusteksti ning püstitada eesmärgi – mida reaalselt muudaks tema ettepanekul põhinev idee ning kuidas on see kasulik riigile, rahvale, huvigrupile.
Seejärel tuleks alustada selle mõtte toetuseks allkirjade kogumist. Allkirjade kogumise ajal saab ühtlasi koguda ka täiendettepanekuid ja kommentaare, mille põhjal allkirjade kogumise lõppedes panna kokku ettepanek, mis saadetakse konkreetsele komisjonile läbivaatamiseks. Allkirjade vajalik piirmäär võiks olla reaalne ning kogutav, näiteks 500.
Komisjon, läbi vaadanud ettepaneku teksti, kutsub ettepaneku autori(d) oma ettepanekut tutvustama ja kaitsma. See on koht, kus tuleb teha ära põhiline kodutöö ning haarata võimalikult laia spektrit – eeldused, vajadused selle konkreetse muudatuse järele, võimalikud mõjud, võimalikud ohud, milliseid muudatusi kaasa toob jne jne. Kaitsmine on koht, kus idee autor saab näidata, et tegemist on kaalutletud ja reaalselt mõeldava lahendusega.
Komisjon saadab ettepaneku juba edasi hääletamisele.
Kogu see protsess oleks ühtlasi jälgitav läbi Rahvakogu veebikeskkonna, sarnaselt praegusele etappide plokkidele, see hoiaks ühtlasi ära võimaluse, et mõni vahva ja vajalik algatus lihtsalt kuhugi bürokraatiasse ära kaoks. Samuti oleks see hea koht meediale noppida välja “pärle” ning nendele läbi meediakajastuse suuremat tähelepanu tõmmata.
Idee on alles toores ja kindlasti vaja veel kõvasti täiustada, ent põhipostulaadid võiks sellised välja näha. Kui Rahvakogu idee peaks edasi elama, siis pakun, et umbes sarnases kontekstis.