Agu Uudelepp, Maaleht
Pruukis Raul Rebasel inimarengu aruande tutvustamisel lausuda, et meist võib saada vaeste tarkade naiste ja rikaste rumalate meeste riik, kui kalambuurist sai põhisõnum.
Kajastused ja kommentaarid keerasid alfaisased oomegaolenditeks ning harimatu külamees sai Eesti suurimaks arengupiduriks. Tema pärast on Eesti Nokia leidmata, naised välismaalastel mehel ja majanduskasv inimestele palkadena välja maksmata.
Olles aruande läbi lugenud, võib tõdeda, et emotsionaalne lihtsustamine on pigem ise üks meie arengupidureid. Analüüsist selgub, et ka otsustajate kõhutunne kipub nägema pigem seda, mida soovib, eirama ebameeldivat ja imetlema suure pildi asemel oma vaatepunkti.
Retoorika rikub tuju
Hea on teada, et meedia-, interneti- ja majandusvabadusega oleme Euroopa Liidus esirinnas. Sama meeldiv on lugeda, et demokraatia, majanduse konkurentsivõime, innovatsioonivõimekuse ja korruptsiooniga käime kobedate keskmikega ühte jalga.
Nukraks teeb aga see, et oodatav eluiga, tervelt elatud aastad, rikkus ja eluga rahulolu lontsivad sabas. Lõplikult rikub tuju ära see, kui eestvedajate ning valitsejate retoorikat mõttega lugema hakata.
Ka inimarengu aruandest tuleb välja, et meil pannakse põhiaur selle peale, et majandus oleks veelgi vabam, demokraatiat ja innovatsiooni rohkem ning korruptsiooni vähem. Teisisõnu, palehigis panustatakse sinna, kus juba on hästi.
Kuhu jaksu ei jätku? Õige, tervelt elamine, rikkus ja eluga rahulolu on midagi sellist, mis on jäetud inimeste enda hooleks ja vastutuseks. Igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja – jaa, jaa, jaa!
Paarkümmend aastat oli see ideoloogia omal kohal. Enam ei ole, ja tegelikult annab aruanne vastuse sellele, miks Toompea opositsioonierakonnad on arvamusküsitlustes juba hulk aega koalitsioonierakondadel eest ära.
Inimesed ei taha enam õnge ja armulikku soovitust minna järve otsima ning usse kaevama. Liiga paljudel on õngega võsas müttamisest kopp ees. Seepärast on ka laulusalmi jaa-jaa muutunud innukast hõiskest irooniliseks purtsatuseks.
Aruandes toodud lahendused – laiem, isepäine, terviklik ja otsavaade – on midagi hoopis muud kui lihtne retoorika või kogu vastutuse keeramine harimatu meessoo kraesse. Ei saa öelda, et nüüd oleks lahenduseks lihtsalt see, kui rohkem maksuraha ümber jagada või kvootidega määratletud sundsallivus sisse viia. Ühiskondlikud protsessid ja inimeste hoiakud ei käi nii kiiresti nagu kuuloomine – neli nädalat, ja jälle täiskuu.
Oletame korraks, et lihtsad lahendused on olemas, õnneuskujad saavad mingi ime läbi oma tahtmise ja Bocki-Peeter tuubib end teaduste doktoriks ning Orika-Olev paneb idufirma käima. Kuidas see suurema sallivuse ja üldise õnne peaks õuele tooma, seda minu pea ei võta. Keerulistel probleemidel pole lihtsaid lahendusi ja kirvega viiulit ei paranda.
Sallimatusel on mitu tahku ning keskendumine demograafilistele erisustele keerab pildi kiiva. Loomulikult võib nuputada, miks meile teistsugused inimesed ei meeldi, ja pakkuda välja kõikvõimalikke tõlgendusi.
Näiteks võõraviha taustaks võib olla see, et erinevalt nn vana Euroopa riikidest ei ole muulaste põhimassi meie ise sisse toonud. Vastupidi, sajandite kaupa on siia maanurka tuldud meie käest küsimata.
Üldistamisega liigselt hoogu minnes võib öelda, et kuna kaua aega ei küsitud, siis nüüd nõuame, et küsitaks kas või tagantjärele ja meie emakeeles. Ja kuni pole küsitud, ei astu meie omalt poolt sammugi, vaid paneme uksed kinni ja loeme lastele sõnad peale, et võõrastele ei avata. Ükskõik kui palju nad oma keelt peenemaks viilivad või kriiti söövad, hunt jääb hundiks.
Raske uskuda, et põlvkondade kaupa sisse juurdunud mõtteviis sõrmenipsust muutub. Pigem laieneb see teistelegi eluvaldkondadele ja nii ei salli me neid, kes voodis teistmoodi käituvad või – mis kõige hullem – julgevad mõelda teisiti kui meie.
Sellega olengi jõudnud probleemini, mis haarab endasse kõik teised: olemas on kaks arvamust – meie oma ja väär. Seejuures ei kehti see printsiip nii väga välismaailmaga suhtlemisel.
Ka aruande koostajad viitavad, et oleme olnud suurepärased ülevõtjad. Euroopa Liidu reeglid, NATO reeglid, WTO reeglid, üldse kõikvõimalike klubide reeglid, mille liikmeks oleme pürginud. Nende reeglite tõlgendamisel kipume aga teinekord vinti üle keerama.
Mitte selles mõttes, et täidame reegleid liiga hoolikalt. Hoopiski tapame igasuguse arutelu, kuidas neid reegleid täita.
Reeglite taha
Sportlased võivad rääkida, et reeglid on kõigile ühesugused, kuid stiilid erinevad. Michael Johnson jooksis sellise sammuga, mis oleks iga kergejõustiku-
treeneri hulluks ajanud.
Pole vaja nii kaugele vaadatagi. Gert Kullamäel oli kõike muud kui õpikuvise. Vahet polnud, sest ta viskas täpsemalt kui kümned ja kümned kaunisloopijad.
Ühiskonnas võiks ka reeglite taha vaadata. Sallivus, palgalõhe ja veel paljud tõstatatud probleemid on tõsised ja päris. Aga need ei lähe kuhugi, kuni me pole valmis tunnistama probleeme, mis meile ei meeldi, kuulama sõnumitoojaid, keda me ei kannata, ja tegema asju, mis rebivad meid mugavustsoonist välja.
Tehke mis tahate, aga seda vastutust ma harimatutele meestele ei paneks.