|
|
7. peatükk: Eesti inimarengust ja sotsiaalsetest riskidest majanduskriisi kontekstis
7. peatüki autorid: Marju Lauristin, Erik Terk
Kuidas hinnata Eesti ühiskonna sotsiaalset jätkusuutlikkust praegusel arenguhetkel?
Analüüsides tänases majanduskriisi situatsioonis Eesti inimarengut, on paratamatult esiplaanil teistsugused küsimused, kui need, millele otsiti vastust aasta tagasi. Majandustõusu ajal oli tähelepanu keskpunktis inimarengu mahajäämus, mis tõendas vajadust panustada rohkem vahendeid sotsiaalsele arengule. Ehkki käärid Eesti majandusarengu taseme ja näiteks rahva tervise vahel pole aastaga vähenenud, on täna hoopis rohkem põhjust arutleda inimarengu üle ka teisest vaatevinklist – kui ressursist, mis võimaldab (või ei võimalda) ühiskonnal raskustega toime tulla (vt tabel 7.1)
Kuidas mõjutas 2004. aastast kuni 2008. aasta alguseni toimunud hoogne majanduskasv Eesti elanikkonna elukvaliteeti?
Tagasi vaadates tõdevad mitmed inimarengu aruande peatükkide autorid, et aastad 2004–2008 olid märkimisväärsed just rahva heaolu kiire kasvu poolest, mida peegeldasid kõrged eluga rahulolu hinnangud. Ühelt poolt vähenes mõnevõrra sissetulekute ebavõrdsus ja vähem inimesi olid vaesuses või vaesusriskis. Teisalt jõudis järjest suurem osa ühiskonnast tarbimistaseme poolest elukvaliteedini, mis on võrreldav jõukate riikide omaga. Võime öelda, et viimaste aastate majandusliku tõusuga kaasnes Eesti ühiskonnas senisest enam kindlustatud keskklassi kujunemine. Inimeste sotsiaalset enesehinnangut hakkasid senisest enam mõjutama info- ja tarbimisühiskonna arusaamad ja võimalused. Samas levis muretu tarbijalikkus, asjadekultus ja sotsiaalne passiivsus ning süvenes lõhe vanema ja noorema põlvkonna ning erinevate piirkondade elukvaliteedis. Püsis erinevus eesti- ja venekeelse elanikkonna eneseteostusvõimalustes.
Mis ohustab Eesti inimarengut kõige rohkem praegusel arenguhetkel?
Kõige suuremaks mureküsimusekson jätkuvalt sotsiaalsetest ja käitumuslikest põhjustest tingitud madal oodatava eluea pikkus, seda eriti meestel, ning nii meeste kui naiste lühikeseks jääv aeg elada oma elu täisväärtuslikult ja aktiivselt. Naiste pikemale elueale vaatamata on nende aktiivselt ühiskonnas osalemise aeg sama lühike kui meestel, ennustades vanadusepõlves suhteliselt vara saabuvat sõltuvust hoolekande- ja tervishoiusüsteemist. Inimarengu aruandes pakutav pilt sellest, kui suured on oma tervise suhtes hoolimatust käitumisest tingitud elu- ja tööaastate kaotused ning kuidas selline olukord mõjutab ka Eesti majanduse arengut annab alust pidada rahva tervist Eesti riigi üheks kõige olulisemaks probleemiks. Eesmärgiks lähema aastakümne jooksul on Eesti meeste ja naiste keskmise eluea pikenemine ning ka vanemas eas inimeste aktiivse ühiskonnas osalemise toetamine. Aeg on mobiliseerida selle eesmärgi saavutamisele kogu ühiskond, nii riigiasutused, tervishoiu- ja haridussüsteem, kodanikuühiskond kui kõik pered ja suhtlusvõrgustikud. Infot masendavast olukorrast ja teadmisi sellest, kuidas oleks õige toimida, on piisavalt. Vaja on riigi ja rahva ühist tahet ja konkreetseid samme eluterve Eesti suunas liikumiseks, vaatamata mistahes majanduslikele raskustele.
Otsapidi jookseb rahva tervise probleem aga laiemasse väärtuste, elulaadi, inimsuhete, kasvatuse ja kultuuri valdkonda. Seetõttu on teiseks ohutsooniks tervise kõrval noorte elulaadi ja väärtushinnangute probleemid, noore põlvkonna elukvaliteet. Ühelt poolt on seda kujundanud hüppeliselt suurenenud materiaalsete võimaluste rohkus, teisalt aga on see tekitanud selliste sotsiaalsete riskide leviku, mis seavad tõsisesse ohtu Eesti ühiskonna sotsiaalse jätkusuutlikkuse järgnevatel kümnenditel. Inimarengu aruandes toodud faktid narkomaania, alkoholismi, koolivägivalla, noorte ja vanema põlvkonna vahelise kontakti vähesuse kohta osutavad noorte sotsialiseerimiskeskkonna (kuhu kuuluvad pere, kool, kooliväline vaba aja keskkond ja meedia) võimetusele vältida noore põlvkonna murettekitavalt suure osa sattumist ühiskonna ääremaadele töötutena, narkomaanidena, seaduserikkujatena. Samas näitavad rahvusvahelised haridusuuringud ka seda, et praegune haridussüsteem tagab küll suurema osa noorte tubliduse aineõppijatena, kuid ei loo piisavalt võimalusi noorte isiksuse arenguks ja väärtuskasvatuseks.
Kolmandaks läbivaks murejooneks on nii tervise kui laiemalt kogu elukvaliteedi liiga suured erinevused piirkonniti ja rahvuste lõikes, mis on tekitanud näiteks Kirde-Eestis erinevate sotsiaalsete riskide kuhjumise. Olukorras, kus riigi majanduslikud võimalused kahanevad, võib see viia sotsiaalsete pingete plahvatusliku tõusuni. Samal ajal on venekeelsel elanikkonnal välja kujunenud kõrgendatud ootused ja tugevam sõltuvus riiklikest turvasüsteemidest, kui seda on eestlastel, mis tekitab soodsa pinnase protestimeeleoludega manipuleerimiseks. Kuid lisaks venekeelsele elanikkonnale on ka teisi sotsiaalseid gruppe, kelle haavatavus on kriis ajal kõrgem just selle pärast, et nad on rohkem sõltuvad riiklikust poliitikast. Sellised haavatavad rühmad on pensionärid ja puudega inimesed, kelle seas leviv hirm ja abitusetunne võivad mõjutada kogu ühiskonda.
Milliseid inimarengu apekte mõjutab kriitiline situatsioon majanduses kõige rohkem?
Kõige otsesemalt mõjutab inimarengut olukord tööturul, juba alanud ning 2009. aastal lumepallina süvenev tööpuudus. Esmakordselt tabab töökaotus siirdeühiskonna „võitjaid“, kõrgharidusega ambitsioonikaid ja tarbimishimulisi noori, kelle sotsiaalne enesehinnang ja muretus on senini olnud väga kõrged. Nende gruppide ootused tööturumeetmete suhtes, sh ümberõppevajadused, on sootuks teistsugused, kui töötuks jäänud kangrutel või kaevuritel. Samas on nendel ka olemasolev sotsiaalne ressurss palju suurem. Sellele saaks rajada Euroopa Sotsiaalfondi kasutamise sootuks suuremal määral ettevõtluse arendamiseks. Seda olukorda ei kajasta praegune tööturupoliitika, kus kõrgharidusega töötutega praktiliselt polnud vaja arvestada.
Noorte perede kõrge laenukoormus (mis oli üheks argumendiks vanemapalga vastavusse viimisel senise töötasuga) võib kaasa tuua kriitilise olukorra paljudes peredes, kui vanemapalga saamise aeg lõpeb, ilma et avaneks töövõimalust. Seetõttu oleks mõistlik kaaluda vanemapalga suuruse kärpimist, pikendades pigem selle maksmise aega. Vaatamata majanduskriisile ei saa loobuda lastehoiu arendamisest. Ka üldisemalt tuleks majanduskriisi tingimustes eriti tähelepanelikult suhtuda lastega peredesse, eriti neisse, kus on vaid üks leivateenija, ja eriti olukorda, kus ka see ainuke leivateenija võib jääda tööta. Kui selle tagajärjel lapsed jäävad ilma võimalusest saada kvaliteetset haridust, osaleda huvitegevuses ja spordis, on sellel kaugeleulatuvad sotsiaalsed tagajärjed.
Väga ohtlikku mõju avaldab majanduslangus tervisele, eeskätt sotsiaalse stressi kaudu, mis veelgi suurendab Eestis niigi pretsedenditult kõrgeid südameveresoonkonnahaiguste, alkoholismi ja narkomaania, depressiooni ja suitsiidi riske, samuti ka vägivalla ja agressiivsuse tendentse nii perekondades kui koolides ja tänaval.
Silmas pidades sotsiaalseid ja rahvuslikke erinevusi nii usalduses riigi suhtes kui võimekuses raskustega toime tulla, on tõenäoline sotsiaalse protesti ja konfliktide võimendumine juhul, kui meedia, poliitikud ja kodanikuühiskond ei suuda tekitada ja hoida ühiskonnas valmisolekut ja usku üheskoos raskustest ülesaamiseks.
Milline poliitika aitaks kriisist inimarengu suhtes võimalikult valutult välja tulla?
Majandus- ja eelarvepoliitikas (millest suuresti sõltub ka sotsiaalpoliitika) on selles olukorras eriti tähtis arvestada, et ka raskete otsuste tegemisel ei kaotataks silmist nende sotsiaalset mõju, püüdes
- vältida või vähemalt pehmendada haavatavate sihtrühmade elukvaliteedi halvenemist (negatiivseks näiteks olid selles suhtes puuetega inimeste ja pensionäride elukvaliteeti halvendavad otsused 2008. aasta lõpul);
- vältida terviseriskide suurenemist ja jätkata ennetustööd rahva tervise parandamiseks;
- ära hoida kriisi negatiivsed mõjud laste elukvaliteedile, rakendades spetsiaalseid toetusmeetmeid lastevanemate töötuks jäämise korral;
- ära hoida negatiivsed demograafilised mõjud nii sündivusele kui väljarändele;
- ära hoida paanikat ja rahvuslike ning sotsiaalsete pingete teravnemist.
Kuna riigil raha napib, tuleks just majanduskriisi ajal pöörata suuremat tähelepanu elukvaliteedi mittemateriaalsetele aspektidele, eriti psühholoogilisele turvalisusele. Eriti oluline on hoida usaldust selles suhtes, et riigivõim tegutseb avalikes huvides ja hoolib inimeste muredest.
Olulisel määral aitaks kriis mõjusid leevendada Euroopa Sotsiaalfondi jm Euroopa rahade sihipärasem kasutamise inimarengu (st rahva tervise, iibe, elukvaliteedi, hõive, osaluse, noorte sotsialiseerimise, riskigruppide kaitse jms) seisukohalt, jälgides hoolikalt projektide sisulist vastavust kõige pakilisematele sotsiaalsetele vajadustele (ministeeriumid koos omavalitsuste, teadlaste ja kodanikuühiskonna partneritega peaksid need prioriteedid veelkord läbi kaaluma ja sõnastama konkreetsete eesmärkide ja tingimustena projektikonkursside läbiviimisel). Kriisi olukorras on eriti häiriv bürokraatia ja asjatu ajakulu, mis pidurdab eurorahade liikumist ja projektide elluviimist. Projektide tulemuslikkust inimarengu seisukohalt peaksid analüüsima teadlased ja kodanikuühiskonna esindajad.
Kas saaks kriisisituatsiooni kasutada väärtushinnangute muutmiseks, sotsiaalse kapitali suurendamiseks?
Ei ole sugugi vältimatu, et kriisist tekkinud sotsiaalne pinge peaks muutuma aknaid purustavaks ja riiki lammutavaks negatiivseks energiaks. Kodanikuühiskonna algatusvõimele reaalse väljundi tagamine on parim tee kriisi negatiivsete sotsiaalsete mõjudele ennetamiseks ja vältimiseks. Kriis annab tõuke väärtuste muutumisele, materiaalsete eduväärtuste asendumisele sotsiaalsete ja vaimsete väärtustega. Perede tarbimisvõimalusi piiravas kriisiolukorras on kergem hakata uute asjade muretsemise asemel väärtustama tervist, vaimsust, inimsuhteid, igas peres üksteisele, eriti aga lastele ja noortele pühendatavat aega, tähelepanu nõrgemate suhtes, hoolivust looduse ja kaasinimeste vastu.
Investeerimine tervisesse, haritusse, sotsiaalsesse kapitali, noore põlvkonna väärtuskasvatusse ei vaja kallist importkaupa ega kulukaid infrastruktuure, küll aga vaimset erksust ja korraldavat pealehakkamist. Samas on siiski vaja märgata, et sotsiaalne kapital ei kasva iseenesest tühjal kohal ega lahtise taeva all – ta vajab avalikku ruumi, infot ja suhtlust, innustavaid sümboleid ja pühendunud omakasupüüdmatuid eestvedajaid. Sellest vaatepunktist on väga oluline roll kultuuriasutustel ja rahva vaimset toonust toetavatel kultuurisündmustel.
Kriisisituatsioonis avanevate uute võimaluste äratundmiseks ja kasutamiseks on vajalik nii nende probleemide avalik arutelu, kui ka ettevõtjate, ametnike, organisatsioonide juhtide ja tippspetsialistide, poliitikute ja kodanikuühenduste liidrite koolitus, mis aitaks vabaneda rutiinsest mõtlemisest ja innustaks otsima uusi eesmärke ja arenguteid.
Kuidas peaks ühiskonna sotsiaalseid ressursse silmas pidama majanduse kriisistrateegiate kujundamisel ja eelarveprioriteetide seadmisel?
Kriisistrateegiate kujundamisel on kaks aspekti. Esiteks paratamatu vajadus küllalt järsu kulude kokkuhoiu järele, kus avaliku sektori eelarvekulude kärpimisel on keskne tähtsus, ja teiseks, majanduse kiirele ümberkohandumisele, uue tööhõive loomisele, investeeringute saamisele jms eesmärkidele suunitletud meetmete käivitamine. Ühiskonna sotsiaalsed ressursid ja saavutatud inimarengu tase mõjutavad neid mõlemaid.
Eelarvekulude kokkutõmbamisel on vajalik leida kompromiss ühelt poolt ühiskonna nõrgemas seisus olevate kihtide taluvuspiiri ja teiselt poolt arengupotentsiaali hoidmise vahel. Kulude kokkuhoid infrastruktuurilt või hariduselt ei pruugi olla pikema perspektiivi seisukohalt õigustatud. Samas ei saa lubada ka sotsiaalse potentsiaali pöördumatut allakäiku. Taolise keeruka ülesandega edukas toimetulek on võimalik vaid siis, kui ühiskonnas on olemas usk iseenda ja usaldus oma juhtijate vastu.
Ka majanduse arengut stimuleerivad meetmed saavad anda tulemusi vaid siis, kui vastavatel institutsioonidel on olemas võimekus neid kiiresti, aga läbimõeldult välja töötada ja
käivitada ning on olemas ka inim- ja sotsiaalne potentsiaal, mis suudab neid meetmeid
piisavalt hästi ära kasutada. Siia kuuluvad nii ettevõtjate initsiatiivikus, paindlikkus, koostöövõime, võimekus rahvusvaheliselt tegutseda, kui väga olulise tegurina tööjõu haridustase. Reeglina on kõrgharidusega tööjõule omane parem ümberorienteerumisvõime, kõrgem paindlikkus, see võib saada Eesti jaoks oluliseks ressursiks.
Rahvusvaheline majanduslangus sisaldab peale ohtude ka teatud võimalusi. Jõukamad naabermaad satuvad tugevdatud surve alla, et viia kulude kokkuhoiu motiivil oma tootmist või osaliselt ka teenindust (koos klientidega) odavamasse, aga siiski piisavalt usaldusväärsesse keskkonda. Ka pankadel on põhimõtteliselt krediidiressurssi olemas, selle käikurakendamist aga takistab nõrk usaldus võimalike adressaatmaade makromajandusliku või sotsiaalse stabiilsuse, institutsioonide ja ettevõtluskultuuri taseme vastu. Juhul, kui Eesti, olles siiski veel odavamat tegevuskeskkonda pakkuv maa, suudab näidata, et ta toimib ka rasketes kriisitingimustes efektiivselt ja suudab säilitada sotsiaalset stabiilsust ning majandusprobleeme ületada, võib ta saada olulise eduseisundi teiste maade ees ja väljuda raskest arengutsüklist võitjana.
Millist majandusarengu kriisistsenaariumi võiks pidada inimarengu seisukohalt paremaks?
Võimalikke kriisistsenaariume saab eristada ühelt poolt valitsuse meetmetepaketi iseloomu järgi ja teiselt poolt selle järgi, kui palju halvenes või ei halvenenud rahvusvaheline majanduskeskkond pärast meetmete võtmist. Sealjuures on paraku praktiliselt võimatu vähegi täpsemalt ennustada, mis ja kui kiiresti rahvusvahelise majanduse fooniga ikkagi juhtub.
Valitsuse tegevuses võib esile tulla kolm võimalust: A. valitsus võib meetmete võtmisega venitada; B) võib eelistada aktiivsemat, kuid valdavalt siseturule orienteeritud ja tööhõive säilitamisele suunatud meetmete paketti; C) võib orienteeruda aktiivsemale ekspordiorientatsiooniga paketile. Teisalt väliskeskkond võib areneda kahel moel: 1) hakata tasapisi veel selle (2009) aasta jooksul stabiliseeruma ja seejärel paranema, 2) jätkata langust. Viimasel juhul võib eristada edasist järsku langust või siis mitte nii järsku olukorra halvenemist, aga lihtsalt venimajäävat pikka kriisi.
Saame vähemalt kuus erinevat stsenaariumi varianti : A1, A2, B1, B2 , C1 ja C2 (tabel 7.2).
Tabel 7.2 Majandusarengu võimalikud variandid valitsuse erineva teguviisi ning väliskeskkonna lühema või pikemalt jätkuva languse korral| Majandusliku kriisistsenaariumi liik | 1. Kiiresti stabiliseeruv ja paranev väliskeskkond | 2. Järsemalt või laugemalt langemist jätkav väliskeskkond | | A. Otsustamist edasi lükkav | A1 – suur risk ebaõnnestumiseks | A2 – kindel katastroof | | B. Sotsiaalseid prioriteete järgiv | B1 – lisavahendite leidmisel õnnestumise võimalus | B2 – pikema languse puhul ei ole jätkusuutlik | | C. Ettevõtluse prioriteete järgiv | C1 – lootus õnnestumisele, eeldab sotsiaalset kokkulepet | C2- järsema, kuid kiirema variandi puhul võib õnnestuda, eeldab ettevõtjate ja töötajaskonna ühist pingutust; väliskeskkonna pika languse korral suur ebaõnnestumise tõenäosus
|
A-tüüpi poliitika puhul ei suudeta mingit selgemat ja jõulisemat lähenemist välja mõelda ja /või realiseerida. Natuke suudetakse kulusid kokku tõmmata, aga mitte piisavalt. Tasapisi ammendatakse reservid. Laenu võtta ei üritata. Ei julgeta võtta riske mingi selgema stimuleerimisprogrammi väljatöötamiseks, pealegi poleks sellise programmi jaoks rahagi. Stsenaariumi A1 puhul, st soodsa pöörde puhul väliskesskonnas, võib taoline poliitika isegi riski piiril välja mängida, stsenaariumis A2, sõltumata sellest, kas realiseerub järsuma languse või venimise taoline allvariant, viib aga selline otsustamatus selgelt katastroofi. Valitsusel tuleb pöörduda abi saamiseks Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF-i) poole, heal juhul kordub Lätis nähtud variant, halvemal juhul hullem.
B-tüüpi poliitikale on iseloomulikud eelkõige kaks eesmärki: hoiduda kõrgest tööpuudusest ja seista selle eest, et raskesse seisu sattunud inimestele ja peredele laieneksid suuremas mahus riigipoolsed tugimeetmed. Esimese eesmärgi osas saab rõhuda osalisele tööajale, palkade vabatahtlikule piiramisele ettevõtetes, ümberõppele, stardiabile tootmise lõpetanud ettevõtete töötajatele omal käel ettevõtluse alustamiseks; teise eesmärgi osas töötute abirahadele, pensionide tasemelhoidmisele, korterilaenude ajastamisele jne. Tõsiseks pähkliks taolise poliitika realiseerimisel, seda isegi juhul kui tööpuuduse suurenemist õnnestub pidurdada, kujuneb aga finantskatte leidmine vajalikele meetmetele ja toetustele, samuti on taolise lähenemise puhul vajaliku suurusega eelarvekärpe tegemine väga raske, sest kärpimine eeldab sotsiaalse suunitlusega kulude kallale minekut. Väljapääsuks võiks olla kas jõukama elanikkonna täiendav maksustamine (progressiivne tulumaks, automaks) või siis püüd iga hinna eest välislaenu hankida. Tõenäoliselt kumbki ressursside hankimise suund korralikult ei käivitu ja riigi rahaliste reservide ammendumine ei toimu oluliselt aeglasemalt kui A-poliitika puhul. Väliskeskkonna paranemahakkamise puhul (B1 variant) võib stsenaarium toimida, variandi B2 puhul sõltub kõik sellest, mis versioonis see stsenaarium tekib. Kui tegemist on lühikese, võib-olla isegi järsu langusega, aitab stsenaarium vastu pidada, inim- ja sotsiaalse potentsiaali degradeerumist vältida. Pikema pidurduse puhul jääb aga vaesustuva rahvastikuga riigi sisenõudlus igal juhul madalaks, mis koos makromajanduskeskkonna halvenemisega paneb stsenaariumi jätkusuutlikkuse küsimärgi alla.
C-tüüpi poliitika tähendaks valitsuse toetust, eeldatavasti valikuliselt, ekspordivõimekatele ettevõtetele, näiteks riigi poolt nende krediiditaotluste garanteerimist. Mõeldakse välja ka tugevdatud meetmeid ekspordiorientatsiooniga välismaiste firmade sissetõmbamiseks. Sellega kaasneb ka suhteliselt resoluutne eelarvekärbe, kuna makromajanduskeskkonna kordasaamist, sh eurole üleminekut, loetakse selle strateegia üheks põhitingimuseks. Kannatavaks pooleks võivad kujuneda sotsiaalse loomuga toetused ja pensionid. Poliitika võib stsenaariumi C1 puhul anda väga häid resultaate, ta aitab kaasa majanduse restruktureerumisele ja lühikese aja jooksul ei pruugi veel alla käia ka inim- ja sotsiaalne potentsiaal. Efektiivselt läbiviiduna võib omada šansse ka stsenaariumi C2 nn lameda variandi korral, täielikuks läbikukkumiseks tõotab kujuneda aga selle stsenaariumi rakendamine venima jääva tugevalt halveneva väliskeskkonna puhul. Sel juhul tuleb eksportettevõtluseks kulunud rahad lihtsalt maha kanda. Probleemiks on ka C-tüüpi poliitika puhul sellele sotsiaalse toetuse saamine, sest esialgne kasusaajate baas on (ka geograafiliselt) suhteliselt kitsas. Igal juhul oluliselt kitsam kui B-tüüpi poliitikatel. Võrreldes teiste poliitikatega sõltub C-tüüpi poliitikate edu sellest, kui tugevaks osutub meie tööjõupotentsiaal ja ettevõtjaskonna tase.
Nagu eeltoodust näha, on üheseid soovitusi kriisipoliitikate osas teha üliraske, sest väliskeskkonna muutused võivad osutuda teistsugusteks, kui eeldati. On võimalik aga siiski väita, et mõningad abinõud sobivad mitmesse stsenaariumisse, töötavad erineva väliskeskkonnadünaamika puhul. Nendeks on eelkõige investeeringud ja tööhõive tekitamine kaasaegsete infrastruktuuride rajamisel, ning haridus.
Tabel 7.1. Inimarengu aruandest järelduvad ressursid ja takistused majanduskriisiga toimetulekuks| | Ühiskonna kriisiga toimetulekut ja uuenemist soodustavad tegurid | Ühiskonna kriisiga toimetulekut ja uuenemist takistavad või ohustavad tegurid | Rahvastiku areng
(vt ptk 1) | Sündimuse kasv;
leibkondade heaolu tõus, süvavaesuse ja vaesusriski vähenemine;
väljarände mõõdukus. | Lühike keskmine eluiga;
madal sündivus;
negatiivne iive;
sissetulekute suured erinevused (Gini);
siserände mõjul teatud piirkondade „tühjenemine“ ja sotsiaalne taandareng;
rahvuslikud erinevused. | Haridus
(vt ptk 1, 6) | Kõrge keskmine haridustase ja õppesse kaasatus. | Suur väljalangevus;
hariduse sisu ja struktuuri mittevastavus tööturu vajadustele. | Tervis
(vt ptk 1, 2) | Suurem tervise väärtustamine aktiivselt elatud aastate kriteeriumit kasutades;
teatud meetmete positiivne mõju (näiteks passiivse suitsetamise vähenemine). | Halvast tervisest tingitud suured tööjõu ja tööaja kaod;
parimas tööeas inimeste, eriti meeste kõrgendatud terviseriskid, sh kõrge vigastussurmade ja SVH surmade tase;
suhteliselt väga lühike aktiivselt elatud aasate tase, mis eriti naistel suurendab hoolekande ja suurte tervisekulutuste vajadust juba varases pensionieas ja takistab üldist pensioniea tõusu;
kasvav alkoholism, sh naiste hulgas;
narkomaania, alkoholismi, suitsetamise, seksuaalse riskikäitumise levik järjest nooremas eas;
ebatervislikust toitumisest ja väheliikuvast eluviisist tingitud tervisehäired;
HIV-epideemia järsult kasvav koormus tervishoiule. | Elukvaliteet, sotsiaalne sidusus, osalus
(vt ptk 3) | Elukvaliteedi üldine paranemine, sh elutingimuste paranemine, perede mitte-toidukulutuste kasv, aktiivne reisimine jm;
kodanikeühendustes osalemise kasv. | Süvenev elukvaliteedi erinevus noorte ja vanemaealiste ning jõukamate ja vähem jõukate rahvarühmade vahel. | Lõimumine
(vt ptk 3, 4) | Eesti- ja venekeelse elanikkonna üldise heaolutaseme ja elukvaliteedi mõningane lähenemine;
eesti keelt oskava ja Eesti kodakondsusega venekeelse elanikkonna noorema põlvkonna konkurentsivõime tõus tööturul ja suhteliselt suurem eluga rahulolu; võrdse kohtlemise seaduse vastuvõtmine ja venekeelse elanikkonna aktiivsem kaasamine Eesti meediaruumi. | Suurem tööpuudus ja majanduslik ohustatus venekeelse elanikkonna seas, eriti vähese keeleoskusega mittekodanike hulgas;
venekeelse elanikkonna suurenenud usaldamatus ja rahulolematus riiklike institutsioonide ja Eesti riigi poliitika suhtes ja samal ajal kõrgendatud ootused riigile heaolu ja turvalisuse tagajana.
Sotsiaalse tõrjutuse ja võõrdumuse sündroom. | Tarbimiskultuur
(vt ptk 5) | Üldine elukvaliteedi tõus, mis on suurendanud tarbijate aktiivsust, vajaduste mitmekesisust ja nõudlikkust kvaliteedi suhtes;
suurenenud tähelepanu eneseväljenduslikele ja identiteediga seotud mittemateriaalsetele vajadustele ning tervislikele eluviisidele;
keskkonnateadliku tarbimiskultuuri tekkimine, sh jõukamate ja aktiivsemate noorte tarbijate seas;
konservatiivse säästlikkuse jätkuvalt tugev mõju keskealise ja vanema elanikkonna hulgas. | Tarbimise kultuslik tähendus, tarbimisedukuse samastamine isiku edukusega ühiskonnas;
tarbijalikkuse kiire levik noorte ja laste seas, sh reklaami suurenev mõju lastele;
tarbijalike väärtuste domineerimise tõttu paisunud ületarbimine, sh tarbimislaenude levik ka noorte ja vähem kindlustatud gruppide hulgas.
| Infoühiskonna areng
(vt ptk 5) | Üldine ligipääs internetile ja interneti kaudu saadavate teenuste levik kõigis rahvarühmades on muutunud elukvaliteedi oluliseks teguriks;
interneti laialdane kasutamine avalikuks suhtluseks suurendab kodanikualgatuste võimalusi;
interneti kaudu avaliku võimu jm asutuste tegevuse läbipaistvus suurendab avalikkuse usaldust ja osalusvõimalusi ning avalikkuse kontrolli poliitikate teostamise üle;
avatud ligipääs olulisele infole suurendab inimeste võimekust kriisiolukorras iseseisvalt toime tulla;
internetikogukondade kaudu on võimalik sotsiaalsete ohtude ja kriiside pehmendamine, solidaarsuse väljendamine ja vastastikuse toetuse saamine. | Internetikasutuse erinev tase rahvarühmades suurendab sotsiaalse ebavõrduse ja tõrjutuse ohtu juhul, kui internet muutub ainsaks või domineerivaks avaliku võimu poolt kasutatavaks infokanaliks või teenuse saamise võimaluseks;
internetiga seotud riskide vähene teadvustamine ühiskonnas, eriti lastevanemate poolt;
põlvkondade, sh õpilaste ja õpetajate vahel suurenev kuristik internetipädevustes;
laste internetikasutuse väljumine vanemate ja õpetajate järelvalve ulatusest;
interneti muutumine sotsiaalse vihavaenu jm negatiivsete emotsioonide väljendamise areeniks, mis võib kriisiolukorras võimendada paanikat või suurendada sotsiaalsete ja rahvuslike konfliktide ohtu;
interneti kaudu võimalik avalikkusega manipuleerimine. | Üldine majanduse arengutase, majanduskasv
(vt ptk 6) | Eesti on kindlalt jõudnud kõrge arengutasemega riikide hulka;
Eesti ühiskonnas on püsinud ka kehvemate objektiivsete tinguimuste korral suhteliselt kõrgem subjektiivne hinnang heaolule;
Eesti kiire majanduskasv viimastel aastatel on olulisel määral suurendanud ka ühiskonna objektiivset heaolu. | Senine liberaalne majandusarengu mudel ei ole võimaldanud piisavalt investeerida inimarengusse;
senine majanduskasvu allikas ei ole jätkusuutlik;
Eestil puudub selge strateegia üleminekuks uude majandusarengu paradigmasse, riik ei ole teinud selgeid majanduspoliitilisi valikuid. | Tööturg
(vt ptk 6) | Madal tööpuudus;
vanemaealiste suhteliselt kõrge aktiivsus tööturul;
tööturu paindlikkus tagatud ettevõtte tasemel. | Aktiivse tööturupoliitika puudumine;
tööturu paindlikkust võimaldavate ümber- ja täiendõppe võimaluste puudumine. | Sotsiaalpoliitika
(vt ptk 2, 6) | Töötuskindlustus. |
Sotsiaalpoliitika pidev alarahastatus;
sihtrühmade vajadusi vähe arvestav, paindumatu ja sissetulekute ebavõrdsust liiga vähe tasandav sotsiaaltoetuste korraldus;
hoolekandesüsteemi alaareng, eriti koduhoolduse puudulikkus;
lasteaiakohtade defitsiit;
tervishoiu alarahastatus ning rahvatervise meetmete, sh eluea pikkust eriti oluliselt mõjutavat haiguste, nagu vähi ja südame- ja veresoonkonnahaiguste ennetuse süsteemi puudumine;
sotsiaalpoliitika spetsialistide vähesus.
|
|
