6. peatükk: Majandus ja heaolu

6. peatüki autorid: Erik Terk, Helje Kaldaru, Anneli Kaasa, Alari Purju, Raul Eamets, Reelika Leetmaa, Silja Lassur, Külliki Tafel-Viia

Kokkuvõte: Erik Terk

• Võrreldes Euroopa riikide objektiivseid näitajaid, mis iseloomustavad heaolu ja edasise arengu potentsiaali erinevaid komponente, samuti aga hinnanguid, mida inimesed nende komponentide seisunditele või funktsioneerimise tulemuslikkusele annavad, näeme, et Euroopa riike võib ikkagi veel jagada “kahte liigasse”, tugevamasse ja nõrgemasse, kusjuures riikide jaotus nende kahe liiga vahel sõltub sellest, mis kriteeriumi alusel liigitus toimub ainult väga vähesel määral. Eesti kuulub praegu selgelt teise, nõrgemasse liigasse, seda mitte ainult inimkapitali sünteetilise üldnäitaja alusel hinnates kuid, vaatamata viimasel perioodil toimunud jõudsale majanduskasvule, ka majandusliku rikkuse järgi. Ainsaks sünteetiliseks komponendiks, mille puhul võiks väita, et Eesti on ületamas kahe liiga vahelist piirjoont, või vähemalt sellele väga lähedale jõudnud on sotsiaalse kapitali tase (“institutsioonide kvaliteet ja usalduse (nii teiste inimeste kui institutsioonide suhtes) tase.

• Iseloomulik on aga Eestile see, et inimeste subjektiivsed hinnangud on enamike hinnatud komponentide puhul riikide võrdluses paremad kui hinnatavate nähtuste enda tase. Rahuolult oma majandusliku seisundiga oleme teiste riikidega võrreldes paremas seisus kui majanduslikult rikkuselt, rahulolult hariduse ja tervisega paremal kohal kui inimkapitali objektiivselt seisundilt jne. Võimalik, et taoline suhteline ülehindamine on aidanud meil arendada hoogsamalt oma majandust, ei saa aga ka välistada, et ta on kihutanud meid ka ületarbimisele või tervise, kõrge kihistumise jms oluliste nähtuste alahindamisele. Küsimus on see, kuidas peab mõnevõrra üleskrutitud enesehinnang endale kui ühiskonnale vastu majanduslangusega saabuva tagasilöögi ning kas säilib usaldus üksteise ja meie ühiste institutsioonide vastu.

• Alates selle aastakümne algusest on Eestis kasvanud nii SKP kui sotsiaalkulud, samas on SKP kasv olnud oluliselt kiirem kui sotsiaalkulude (tervishoid, haridus, sotsiaalne kaitse) kasv. Taoline areng tagas küll eelarve tasakaalu ja ülejäägi (viimane on küllalt oluline, arvestades et oleme sisenenud majanduslanguse perioodi), on aga inimkapitali pikemaperspektiivse tugevdamise, mis on ka tuleviku majanduskasvu oluline eeldus, seisukohalt ettevaatlikukstegev. Majanduslangus ähvardab luua rea juba kriitilisel tasandil olevaid sotsiaalkulutusi veelgi madalamale, mis takistab kriisi väljumisel uue jõulise majanduskasvutsükli vallandamist. Tõsiselt analüüsida tuleks Eesti haridusmudeli jätkusuutlikkust.

• Seoses majanduslangusega kaasneva tööpuuduse tõusuga on Eestis palju diskuteeritud vajaduse üle muuta tööturg paindlikumaks. Selles suunas töötab ka uus töölepinguseadus. Samas ei saa rahvusvaheliselt Eesti tööturgu lugeda jäigaks. Ehkki riiklikud regulatsioonid seoses tööturuga on olnud suhteliselt ranged on seda kompenseerinud sotsiaalpartnerite kokkulepete kaudu toimiva regulatsiooni nõrkus. Töökohtade dünaamika on olnud suhteliselt kõrge ja võib eeldada, et ka edaspidi toimub Eesti majanduse ümberstruktureerimine ja kriisist väljumine eelkõige tööturu, mitte näiteks riiklike makromajanduslike abinõude kaudu.

Probleemiks on pigem see, et Eestis on seni kas alarahastatud või muudel põhjustel nõrgalt toimivad sellised süsteemid, mis peaksid paindliku tööturuga kaasas käima (nn flexsecurity süsteemid ehk turvalise paindlikkuse süsteemid) nagu täiskasvanukoolitus ja aktiivse tööpoliitika meetmed, samuti on Eestis kulutused sotsiaalsele kaitsele madalad ja töötuskindlustussüsteem suhteliselt jäik.

• Kui lähiaastatel on Eestis tõenäoliselt keskseks küsimuseks tööstuse ja tööstusliku tööhõive käekäik, siis pikemas perspektiivis sõltub meie tulevik eelkõige sellest, kui edukalt me suudame liikuda kaasaegse teadmusregiooni mudeli suunas. Selle mudeli realiseerimisel on võtmeroll endale rahvusvahelises tööjaotuses uusi, eelkõige teeninduslikke funktsioone haarata suutvatel linnadel. Äärmiselt oluline on, et Tallinna ja Tartu linnaregioonid suudaksid koondada keerukal kõrgtehnoloogilisel teenindusel (knowledge-intensive high-tech services) baseeruvat tööhõivet, kujuneda rahvusvaheliselt tõsiseltvõetavateks ja hästivõrgustunud teadmusregioonideks.

Mõned eeldused selleks, eelkõige kõrge kõrgharidusega töötajate osakaal tööjõus on selleks olemas, osa tuleb alles luua. Kuna teadmuslinna/teadmusregiooni tekke üheks oluliseks eelduseks on keskkonna atraktiivsus talendikate inimeste jaoks ja linnakeskkonna võime toetada ja ergutada loovust tähendab suund teadmuslinna loomisele ühtlasi ka pürgimust loomelinna mudeli realiseerimisele. Siit tuleneb aga vajadus käsitleda teisiti, kaasaegsemas võtmes kultuuri ja kultuuriga seotud eeldust kaasaegsete, rahvusvahelises suhtluses toimivate majandusstruktuuride väljakujundamiseks, muuta linnade mentaalsust avatumaks ja loomingulisemaks, arendada kultuuri ja ettevõtluse sümbioosi (loomemajandust), muuta linnakeskkonnad loomeinimeste ideede rakendamise kaudu atraktiivsemateks.