4. peatükk - Lõimumine ja elukvaliteet

4. peatüki autorid: Triin Vihalemm, Anu Masso, Piret Ehin, Ellu Saar, Kristina Lindemann, Peeter Vihalemm, Marju Lauristin

Etnilised erisused rahulolu hinnangutes: Eesti eripära Euroopa kontekstis

25 riigi võrdluses ilmnes, et Eestis on suurim erinevus enamus- ja vähemusgruppide eluga rahulolu hinnangutes – eestlased on eluga märgatavalt sagedamini rahul kui teised rahvusrühmad. Eluga rahulolu sõltub Eestis etnilisest kuuluvusest olulisemal määral kui Euroopas keskmiselt. Eesti eristub Euroopa üldpildis ka suuremate “kääridega” etnilise enamuse ja vähemuste eluga rahulolu hinnangutes – etnilise vähemusrühma liikmed on enamusega võrreldes eluga harvemini rahul, eriti keskealiste ja noorte põlvkonnas.

Üksikute hinnangukomponentide põhjal paiknevad Eesti vähemusrahvused riikide järjestuses viimases kolmandikus. Suhteliselt positiivsem hinnang materiaalsele olukorrale tuleneb sissetulekute suurenemisest ja materiaalse olukorra paranemisest Eesti venekeelse elanikkonna, sh eriti Eesti kodanike seas (Kasearu ja Trumm 2008). Samas on ka Eestile iseloomulik rahvusvähemuste madalam rahulolu riigi toimimisega, Eesti venekeelse elanikkonna seas on eriti viimastel aastatel süvenenud umbusk ja pessimism riigi suhtes (vt nt Integratsiooni monitooring 2008). Analüüs erinevate vanusrühmade lõikes näitab, et kui erinevus individuaalse rahulolu osas on põlvkondade võrdluses suhteliselt muutumatu, siis rahulolematus riigi toimimisega on noorema põlvkonna seas isegi suurem kui vanemate hulgas. Vähemuste nooremat põlvkonda iseloomustab ignorantsem hoiak poliitika ja suurem skepsis institutsioonide suhtes niihästi Euroopas üldiselt kui ka Eestis.

Eesti etniliste vähemuste eluga rahulolu hinnangud on statistiliselt olulisel määral seotud diskrimineerimise tajumisega – mida väiksem on tunnetatud diskrimineerimise määr, seda suurem on rahulolu riigi toimimisega ning ka isiklik õnnetunne. Eestis on etnilised vähemused nende endi hinnangul tunnetanud diskrimineerimist sagedamini, kui Euroopa riikide vähemused keskmiselt.

Eesti etnilist vähemusrühma iseloomustab Euroopa vähemustega võrreldes oluliselt madalam sotsiaalne kapital, seda nii suhtlusvõrgustike ulatuse, kodanikeühendustes osaluse kui usalduse osas. Siiski vähenevad nooremates vanuserühmades, seda nii Euroopas keskmiselt kui ka Eestis, erinevused enamus- ja vähemusgrupi sotsiaalses kapitaliseerituses.

Hoiakud ja osalus

Hoolimata naturalisatsiooni edenemisest on poliitiline kogukond Eestis jätkuvalt etniliselt lõhestunud. 2008. aasta kevadel läbi viidud uuringu (Riigikantselei 2008b) andmetel usaldab või pigem usaldab Eesti riiki 62% eestlastest ja kõigest 23% venekeelsetest elanikest.

Kui eestlased on kõigis küsitlustes alates 1993. aastast andnud väga selge eelistuse uuele poliitilisele korraldusele, siis kohalikud venelased on kõigis küsitlustes hinnanud nii nõukogudeaegset majandussüsteemi kui poliitilist režiimi positiivsemalt kui praegust. Siiski on hinnangute erinevus olnud Eestis palju väiksem kui Lätis, kus vahed lätlaste ja kohaliku venekeelse elanikkonna hinnangutes on olnud kõige suuremad. Leedus, vastupidi, on leedulaste ja mitteleedulaste hinnangud kõige ühtlasemad. Samas on kõigi Baltimaade puhul märgata, et aastatega on vahed põlisrahva ja vähemuste hinnangutes vähenenud ning uut poliitilist süsteemi endisest positiivsemaks hinnanute osakaal kasvanud ka venekeelse elanikkonna hulgas.

Varasemad uuringud on näidanud, et vähemuste hulgas on rahulolu poliitilise režiimi toimimisega tugevamas sõltuvuses majanduslikest teguritest kui põhirahvuse puhul. See annab alust arvata, et majanduskriis annab venekeelse elanikkonna hulgas levivale usaldamatusele veelgi hoogu juurde.

Vene emakeelega inimesed hindavad oma poliitilise tegevuse võimalusi, kaasatust kohaliku tasandi otsuste tegemisse ja võimalusi osaleda kodanikeühendustes märka ahtamaks võrreldes eestlastega. 90% venekeelsetest vastanutest pidas eestlaste poliitilise tegevuse võimalusi märksa paremateks võrreldes vähemusrahvustega, ning pooled küsitletutest leidsid, et eestlastel on hõlpsam osaleda kodanikeühenduste töös.

2008. aasta kevadel läbi viidud uuringu tulemused näitavad, et pronks-sündmustega kaasnenud usalduskriis on osutunud oodatust sügavamaks ja kestvamaks. Ei euroopalikud väärtused ega julgeolekukaalutlused võimalda sääraste mõõtmetega usalduskriisi eirata. Venekeelsete noorte mõnevõrra suurem poolehoid poliitilistele institutsioonidele, suurem samastumine Eesti rahvaga ning kõrgem hinnang oma poliitilisele mõjukusele ja kompetentsusele võrreldes vanemate earühmadega annavad lootust, et rahvuslikud erinevused poliitilistes hoiakutes võivad ajapikku kahaneda. Lõhe enamus- ja vähemusrahvuse poliitilistes hinnangutes on siiski nii suur, et selle vähendamisel ei saa jääda lootma põlvkondade vahetumise aeganõudvale protsessile.

Mitte-eestlased Eesti tööturul

Tööturul osutus siirdekogemus mitte-eestlaste jaoks oluliselt dramaatilisemaks kui eestlaste jaoks. Mitte-eestlaste töötuse risk on olnud pidevalt suurem eestlaste omast, samuti on nende mahajäämus tööturu tipppositsioonide hõivamisel võrreldes eestlastega olnud märgatav. Ka noorte puhul on erinevused olulised.

Käesoleva sajandi alguse majandustõus ei toonud kaasa olulisi muutusi riskide ja võimaluste jaotumisse. Eestlaste töötuse määr kahanes mitte-eestlaste omast kiiremini: kui 2001.aastal oli mitte-eestlaste töötuse määr eestlaste omast 1,6 korda kõrgem, siis 2006. aastal oli see vahe 2,4-kordne. Küll aga kahanes mõnevõrra eestlaste suur edumaa tööturu tipp-positsioonide hõivamisel: kui aastal 2001 töötasid juhtide või tippspetsialistidena veidi alla 30% eestlastest, mitte-eestlastest aga 15%, siis aastal 2006 olid vastavad näitajad 31% ja 19%, ehk vahe kahanes 2-kordsest 1,6-kordseks. Ka mitte-eestlastest noortel, kes oskavad hästi eesti keelt ja omavad Eesti kodakondsust, on eestlastest eakaaslaste omast 1,61 korda väiksem võimalus osutuda ametiredeli tipus olevaks.

Nii eesti keele oskus kui ka Eesti kodakondsus vähendavad mitte-eestlaste töötuse riski, kuid ei suuda seda ikkagi viia eestlaste omaga samale tasemele. Noorte puhul on aga märgatav positiivne suundumus: vähemalt nende puhul tähendab nii hea eesti keele oskus kui ka Eesti kodakondsus seda, et nende väljavaated vältida töötust on võrreldavad eestlastest noorte omadega. Selged autsaiderid on aga need noored, kellel ei ole Eesti kodakondsust ja kes ei oska eesti keelt.

Samas on mitte-eestlaste ootused palga osas diferentseeritud rohkem kui eestlastel: üks osa küsiks tööd otsides eestlastest sagedamini kõrget, nelja alampalka ületavat tasu, aga samas on eestlastest mõnevõrra rohkem ka madala, alla kahte alampalka jääva tasuga nõustujaid. 25–39-aastased mitte-eestlased on palga suhtes selgelt kõige nõudlikumad, aga ka noorimasse vanusegruppi kuuluvate mitte-eestlaste palgasoov ületab eestlaste oma. Ootuspäraselt on on Eesti kodakondsuseta või halva eesti keele oskusega mitte-eestlaste haridus- ja palganõuded tööd otsides eestlastest madalamad. Eesti kodakondsusega või eesti keelt oskavaid mitte-eestlasi, sealhulgas ka noori, iseloomustab eestlastega sarnaselt kindlustunne, et vajadusel nad leiaksid vastuvõetava töö Eestis.

Enesehinnangulises plaanis on riigispetsiifiline inimkapital väga oluline tööturu hoiakute kujundaja. Eesti kodakondsusega või hea eesti keele oskusega mitte-eestlaste (eriti noorte) ootused tööturul on üldiselt kõrgemad või sarnased eestlaste ootustele. Seevastu antud grupi reaalne positsioon tööturul viitab sellele, et sarnase haridustaseme ja muude võrdsete eelduste korral jäädakse eestlastele tööturukonkurentsis alla. Ootuste ja tegelikkuse vastuolu avaldub selgelt Eesti kodakondsuse ja hea keeleoskusega noorte mitte-eestlaste puhul, kelle väljavaated saada juhi või tippspetsialisti positsioon on eestlastest eakaaslastest oluliselt madalamad, samas aga nende ootused palgale on kõrgemad ning soov saada haridusele vastavat tööd sarnane eestlastega. Seega on tekkinud käärid ootuste ja ootuste realiseerimise vahel. Ilmselt on nii see asjaolu kui ka üldisem rahvusrühma alaneva mobiilsuse kogemus toonud kaasa mitte-eestlaste äärmiselt kriitilise hinnangu võimaluste võrdsusele tööturul.

Olulisimateks tingimusteks, millest sõltuvad vähemuse esindajate valikud ja võimalused tööturul, peetakse migratsiooni- ja vähemusrahvustele suunatud poliitikat, tööturu struktuure ning regulatsioone, ka heaoluriigi rolli, maandamaks toimetulekuriske või vastupidi, survestades asuma ka kõige viletsamale tööle.

Üldiselt võib öelda, et nooremate põlvkondade pealetulekuga rahvuslik lõhe Eestis ei vähene. Eesti Vabariigis sotsialiseerunud noored on oma vanemate ja vanavanematega võrreldes küll mõneti integreerunumad – nende sotsiaalne kapital on kõrgem, suur osa neist on poliitiliselt enesekindlamad ja usaldavamad ning eluga üldse rohkem rahul. Samas on ette näha probleeme tööturul – noorte ootused on kõrgemad kui võimalused. Samuti on noorte poliitiline osalus ja toetus suhteliselt madal, nad tunnetavad – Euroopa teiste riikide vähemusnoortega võrreldes – sagedamini diskrimineerimist. Seega on tõenäoline, et ka Eestis võib välja kujuneda nn “kolmanda põlvkonna probleem”: noored tunnevad pettumust ja tõrjutust ning selle pinnal hakkab arenema protesti-identiteet.