3. peatükk - Elukvaliteet ja rahulolu

3. peatüki autorid: Dagmar Kutsar, Kairi Kasearu, Avo Trumm, Anu Realo, Kai Saks


Elukvaliteedi mõiste ja olemus
Veel suhteliselt hiljuti arvati, et sotsiaalne areng tähendab elatustaseme (elustandardi) tõusu. Siiski kujunes 1970. aastatel välja uus käsitlus, mis lisab valitsevale kvantitatiivse kasvu kontseptsioonile kvalitatiivse dimensiooni (Zapf 2000). Vastavalt uuele käsitlusele ei tähenda sissetulek, auto või maja omamine veel automaatselt head elu, ehk teisisõnu, rohkemate asjade omamine ei pruugi veel iseenesest elu paremaks muuta. Sellest loogikast lähtuvalt kujunes arenguloosungiks „kvantitatiivse kasvu asemel kvalitatiivne kasv” ehk „elukvaliteet on olulisem kui elatustase”. Tänaseks on mõiste „elukvaliteet” kasutusel mitte üksnes teadusliku termini või poliitilise kontseptsioonina, vaid ka igapäeva kõnekeeles.

Mis on elukvaliteet? Kõige laiemas tähenduses iseloomustab elukvaliteet inimeste üldist heaolu. See näitab, kui hästi inimesed tulevad toime igapäevaelu erinevates ühiskonna olulisi väärtusi ja eesmärke kajastavates valdkondades (Land 2001). Esmalt viitab elukvaliteet indiviidi poolt kasutatavatele ressurssidele ja nende kasutamise tulemusele (Erikson 1993), kusjuures ’ressursid’ ja ’tulemused’ ei tähenda mitte üksnes majanduslikke võimalusi või materiaalseid elutingimusi, vaid puudutavad samaväärselt ka mittemateriaalseid ja mitte-majanduslikke ressursse. Ressursside kasutamine ja tulemuste saavutamine sõltub suuremal või väiksemal määral indiviidi ümbritsevast keskkonnast – perekonnast, kogukonnast ja ühiskonnast laiemalt. Seega peab üldine sotsiaalne keskkond vastama indiviidi vajadustele ja võimetele, tagades erinevate sotsiaalteenuste ja tervishoiuteenuste kättesaadavuse, võrdse juurdepääsu kvaliteetsele haridusele jne. Indiviidi elu sotsiaalne, poliitiline ja kultuuriline kontekst määrab ära, mil määral on inimestel võimalik saavutada nende poolt püstitatud eesmärke. Eeldatakse, et kui valitseb tasakaal individuaalsete vajaduste ja keskkonna poolt pakutava/võimaldatava vahel, siis on ühiskonna üldine elukvaliteet kõrgem.

Elukvaliteeti ei ole võimalik adekvaatselt kirjeldada ainult objektiivsete elutingimustega (nt sissetulek, tervislik seisund, lähedaste arv või töötingimused). Elukvaliteedi seisukohast on võrdselt olulised ka inimeste poolt antud subjektiivsed hinnangud (hea-halb, rahul-ei ole rahul) oma elule tervikuna ning muudele nn objektiivsetele tingimustele.

Ruut Veenhoven’i (1996) järgi saab sotsiaalse keskkonna mõju inimeste heaolule ja elukvaliteedile vaadata kui ühiskondade elamisväärsust, mida saab käsitleda kui ühiskonna elutingimusi, mis peaksid vastama inimeste vajadustele ja võimetele (rikkus, poliitiline vabadus, võrdsus, ligipääs haridusele jne). Sellist käsitlust võib tinglikult nimetada „sisendipõhiseks“ elukvaliteedi mõõtmiseks, kus hinnatakse ühiskonna poolt loodud võimalusi kvaliteetseks eluks. „Väljundipõhine lähenemine“ uurib elukvaliteeti inimeste subjektiivse heaolu kaudu (näiteks hinnang terviseseisundile, eluga rahulolu, õnnelikkus või rahulolu ümbritseva elukeskkonnaga (koolisüsteem, tervishoiuteenused, infrastruktuur jne).

Lisaks üldisest keskkonnast tulenevale elukvaliteedile määravad elukvaliteedi inimese enda ressursid ja võimed. Elukvaliteedi ressurssidena tuuakse esmajärjekorras esile sissetulek ehk indiviidi või leibkonna materiaalne heaolu, millele järgnevad tervislik seisund, töö, suhted sõprade ja perega, kaasatus kogukonda, isiklik turvalisus, emotsionaalne heaolu (Cummins 1996), millele tänapäeva elustiili kontekstis on olulise ressursina lisandunud ka isiklik vaba aeg.

Üldise tendentsina on Eestis majanduslik kindlustatus on viimase 15 aasta jooksul tunduvalt paranenud, samuti on muutunud paremaks eluasemetingimused, seega objektiivsed elukvaliteedi näitajad on paranenud ning see kajastub ka rahuloluhinnangutes. Samuti on inimestevahelised sotsiaalsed suhted tihenenud ning aktiivsus ühiskonnas kasvanud. Ometi jääb Eestis elukvaliteet nii objektiivsete kui subjektiivsete näitajate poolest alla Euroopa keskmisest. Eesti elukvaliteedi üksikud aspekte iseloomustavad ka suured sotsiaalsed, vanuselised, piirkondlikud ja rahvuslikud käärid.

Elamistingimused
Eestimaalaste elamistingimused on viimase kümne aasta jooksul paranenud, peamiselt seoses korterite vahetamisega majade vastu ja elamispinna suurenemisega. 2006. aastal oli oma elmispinna omanikke 95% kõigist leibkondadest. Korterelamus elavate inimeste osakaal 2007. aastal oli 70% ja 30% elanikkonnast elas omas majas või ridaelamus. Paljudel juhtudel on elamistingimuste parandamine toimunud eluasemelaenu abil, mis võib tekitada objektiivseid raskusi teistes eluvaldkondades, samuti põhjustada subjektiivseid pingeid. Seejuures on 16% Eesti leibkondadest võtnud laenu kinnisvara tagatisel. Arvestades tänast majandussituatsiooni, võivad esilekerkinud probleemid eluasemelaenu tagasimaksetega viia elutingimuste halvenemisele lähitulevikus.

Kuigi kõigi erinevat tüüpi leibkondade elamistingimuste tase on paranenud, ei ole erinevused leibkondade vahel kadunud ega vähenenud. Eesti elanikkonna elamistingimused on väga erinevad piirkonniti: Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis elavad ligemale pooled inimestest eramajas, kõige kitsamad on elamistingimused Kirde-Eestis. Oma elamistingimustega on enim rahul Põhja-Eestis ja eelkõige Tallinnas elavad inimesed. Piirkonnad eristuvad selgelt elamistingimustega seonduvate probleemide alusel, Põhja-Eestis on suurimaks probleemiks müra, Kirde-Eestis lisanduvad mürale saastatus ja hirm kuritegevuse ees.

Materiaalne olukord
Sissetulekute kasv viimase nelja aasta jooksul on olnud ligikaudu 1,6-kordne, jagunedes erinevate leibkonnatüüpide vahel enam-vähem ühtlaselt, kuid keskmisest vähem on kasvanud vanemaealiste inimeste sissetulekud. Lasteta kooselupaaridel on suhteliselt kõige parem materiaalne olukord – nendes peredes oli keskmine ekvivalentsissetulek 2006. aastal keskmisest sissetulekust ligi veerandi võrra kõrgem. Kõige madalamad on üksielavate eakate (keskmisest ligi poole väiksemad) ja üksikvanemaga perede (keskmisest poolteist korda väiksemad) sissetulekud.

ESA andmetele tuginedes on kõige väiksem suhtelise vaesuse risk lastega täisperede seas (ühe- ja kahelapselistel täisperedel 11%, kolme- ja enamalapselistel ligi 20%) ning suurim üheliikmelistes ja üksikvanemaga leibkondades (vastavalt 50% ja 44%). Lastega perede vaesusrisk pole viimastel aastatel praktiliselt muutunud, samas on üheliikmeliste leibkondade vaesusrisk kasvanud 30%-lt 2000. aastal ligi 50%-ni 2006. aastal.

Põhi- ja madalama haridustasemega inimeste vaesusrisk oli 43% (2006. aastal), keskharidusega 20% ja kõrgharidusega 10%.

Majandusliku olukorra muutused on vanuseliselt polariseerunud: noorte üksielavate inimeste sissetulekud on varasemaga võrreldes tunduvalt kasvanud, samas on pensionide kasvutempo jäänud sissetulekute üldisest kasvust aeglasemaks, mis tingib ka eakate suhtelise vaesusriski tõusu. Lastega täisperede seas on toimunud pigem sissetulekute ühtlustumine – vähenenud on nii vaesusriskis olevate perekondade hulk kui ka üldine sissetulekute tase keskmise sissetulekuga võrreldes.

Üldine rahulolu oma sissetulekutega on kasvanud (ligikaudu 70% leidis, et saab oma praeguse sissetulekuga hästiov või rahuldavalt hakkama, võrreldes 55%-ga 2004 aastal) ning oma majanduslikku olukorda probleemseks pidavate inimeste osakaal on kahanenud 44,5 %-lt 2004 aastal 30,4 %-le 2008 aastal. Majanduslikult kindlalt tunneb end kolmveerand 15–24-aastastest noortest, kõige eakamatest aga alla 60%, kusjuures erinevused on 2008. aastaks 2004. aastaga võrreldes pigem kasvanud kui kahanenud. Rahvuslikud erinevused sissetulekuga rahulolus on üle 10 protsendipunkti (venekeelses elanikkonnas on rahul 61,2%, eestikeelses73,7%), kuid see erinevus on hakanud vähenema.
Venekeelse elanikkonna hinnangud sissetulekule eristuvad aga selgelt kodakondsuse olemasolu alusel, mille kohaselt kõige vähem rahul on kodakondsuseta ja Venemaa kodakondsusega inimesed.

Elukvaliteedi oluline osa on rahuldust pakkuv töökoht ning töökohakindlus. Läbi aastate on suurim töötuse risk iseloomulik 15–24-aastastele meestele ja mitte-eestlastest kodakondsuseta isikutele ning geograafiliselt Ida-Virumaale ja Kagu-Eesti maapiirkondadele. Majanduslangusest tulenevalt on viimase aasta jooksul töötus taas kasvanud (2008. aasta teises kvartalis on ESA andmetel vähem kui 6 kuud tööta olnud inimeste arv kasvanud 12,4 tuhandelt 24-le tuhandele), mistõttu võib eeldada, et tööturusituatsiooni halvenemine võib oluliselt halvendada inimeste tööga seotud elukvaliteeti.

Peresuhted.
2008. aastal oli 80% vastajatest oma perekonnaeluga rahul (üsna rahul 45 ja täiesti rahul 35 protsenti), seejuures abielus ja lastega paaride seas oli 87% ma peresuhetega rahul. Põlvkondadevaheline toetus on suurenenud: perekonna nooremalt põlvkonnalt abi saajate hulk on kasvanud 32% -lt 53%-le ja oma täiskasvanud lapsi lastehoiul või majapidamistöödes abistavate vanavanemate vm sugulaste hulk 28% -lt 39%-le.

Osalus kodanikuühiskonnas.
2008. aastal kuulus kodanikeühendustesse, seltsidesse ja ringidesse enam kui 85% elanikest. Kasv on toimunud põhiliselt korteri-, suvila- või tarbijaühistute liikmeskonna suurenemise tõttu. Muudes ühistegevuse vormides osales 2008. aastal 46% vastanutest

Turvatunne.
Kui 1994. aastal leidis 43% inimestest, et nad ei karda tänaval langeda kallaletungi ohvriks, siis 2006. aastal oli see tõusnud juba 60%-ni. Olulisel määral tulevad esile rahvuslikud erinevused turvatundes: 2008. aastal oli isikliku turvalisusega täiesti või üsna rahul 86% eestlastest ja 63% venekeelsest elanikkonnast.

Subjektiivselt tajutud võõrdumine ühiskonnast.
Uuringud on näidanud, et subjektiivne hinnang oma majanduslikule toimetulekule ja edukusele on sageli olulisem heaolu näitaja kui tegelik olukord, mistõttu üldises elukvaliteedis saab objektiivsest olukorrast määravamaks selle subjektiivne hinnang. Rahulolematus oma eluga, elukorralduse, elutingimuste ja elukvaliteediga üldisemalt võib paljuski tuleneda ühiskonnast võõrdumise tajumisest, mitte tegelikest materiaalsetest elutingimustest. Võrreldes 2006. aastaga on 2008. aastaks vähenenud oma tuleviku suhtes pessimistlike inimeste osakaal 32%-lt 24%-le. Subjektiivselt tajutud sotsiaalne võõrandumine on iseloomulik viiendikule vastanutest, kusjuures rohkem võõrandunuid on 60–75-aastaste (34%), ja venekeelse elanikkonna (30%) seas ning tunduvalt vähem maapiirkondades elavate inimeste hulgas (14%). Eestlaste puhul võidakse oma ebaedu põhjusteks pidada pigem iseendast tulenevaid probleeme, venekeelne elanikkond aga näeb ebaedu ühe põhjusena struktuurseid ühiskonna korraldusest tulenevaid tingimusi.

Üldine eluga rahulolu ja õnnetunne.
Veel 2000. aastate algupoolel oli eestlaste eluga rahulolu määr üks Euroopa madalaimaid, hakates aga jõudsasti ülespoole rühkima pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga 2004. aastal. 2007. aasta sügisel oli Eesti elanikest oma eluga rahul või väga rahul 78%, mis jääb vaid napilt alla Euroopa Liidu keskmisele näitajale (80%) Eluga rahulolu mõjutab kõige enam vanus: kui 20-aastaste seas on oma eluga rahul või väga rahul 87% vastajatest, siis 61–70-aastaste vastajate seas vaid 52%. Rahvusvaheline võrdlus näitab, et Eestis elavate vanemate inimeste madalam eluga rahulolu on tingitud pigem ühiskondlikest ja sotsiaalsetest kui bioloogilistest teguritest: samal ajaperioodil ja samade uurimuste raames kogutud andmete baasil puudub Soomes eluga rahulolu ja vanuse vahel vähimgi seos. Veelgi enam, Rootsis aastatel 1998–2000 läbi viidud analoogse esindusliku uurimuse kohaselt inimeste rahulolu ja õnnetunne vanuse kasvuga hoopiski tõusis. Vanusega on seotud tervis: mida tervemaks inimesed end peavad, seda õnnelikumad nad ka on (või siis vastupidi, mida õnnelikumad on inimesed, seda tervemaks nad ennast peavad). Just tervisenäitajad eristavad Eesti vanemaealisi negatiivses mõttes eakaaslastest Põhjamaades. Nende Eesti inimeste seas, kes hindavad oma tervist väga halvaks, on eluga rahulolevaid kolm korda vähem (30%) kui nende seas, kes hindavad oma tervist väga heaks (90%).

Kõrgharidusega Eesti elanike seas on eluga rahulolu ligi 18% kõrgem kui põhiharidusega vastajate seas. Inimeste õnne- ja rahulolutunne suureneb järk-järgult ka sissetuleku kasvades: vaid pooled inimestest, kelle perekonna netosissetulek kuus on vähem kui 5000 krooni on oma eluga rahul, samas kui nende seas, kelle sissetulekud on üle 20 000 krooni, on rahulolevate osakaal üle kolmekümne protsendi kõrgem.

Elukvaliteedi "kihistumine"

1. Ühtlaselt kõrge tasemega elukvaliteediga on 37% elanikkonnast (40%eestlastest ja 23 % mitte-eestlastest), keda iseloomustab vanus alla 40 aasta ja keskmisest kõrgem sotsiaalmajanduslik staatus ja eluga rahulolu. Kõrge elukvaliteet seostub ka suurema usaldusega ühiskonna institutsioonidesse, positiivse ja optimistliku suhtumisega Eesti arenguperspektiividesse ja kaasatusega kodanikeühendustesse.

2. Vastuolulise elukvaliteedi tasemega elanikkonna osa ehk objektiivselt hästi toimetulevad, kuid eluga rahulolematud moodustavad 17% elanikkonnast. Olles saavutanud eelmise grupiga võrreldava suhteliselt kõrge sotsiaalse staatuse ja majandusliku toimetuleku (84%) ollakse samas oma elu erinevate aspektide suhtes väga rahulolematud, sarnanedes kõige madalama elukvaliteedi tasemega isikuterühmale. Nimetatud gruppi kuuluvad isikud on keskmisest pisut enam seotud erinevate kodanikeühendustega, samas on nende usaldus ühiskonnainstitutsioonide vastu mõnevõrra keskmisest madalam ning kümnendik on valmis Eestist alaliselt ning 27% ajutiselt lahkuma. Rahulolematute grupp on ka oma sotsiaal-demograafiliselt koosseisult heterogeenne – grupi esindajad on enam-vähem ühtlaselt esindatud peaaegu kõigis sotsiaalsetes rühmades. Siiski on antud elukvaliteedi tüübi esindajatest pooled nooremad kui 40 eluaastat, samuti on see pigem iseloomulik mitte-eestlastele eestlastega võrreldes.

3. Rahulolevad ja leplikud (30%) on väiksemate materiaalsete võimaluste ja majandusliku toimetuleku tasemega ning tunduvalt madalama sotsiaalse positsiooniga. Samas aga on nende üldised rahuloluhinnangud ühtlaselt kõrged ning vaid paari protsendipunkti võrra madalamad kõrge elukvaliteediga isikuterühma rahulolunäitajatest. Gruppi iseloomustab väike ühiskondlik osalus ning negatiivsem suhtumine Eesti tänasesse ja tulevasse olukorda. Üle 60% antud rühma kuuluvatest inimestest on vanemad kui 40 eluaastat (üle 40% pensionärid), suhteliselt võrdselt on esindatud nii eestlased kui ka mitte-eestlased.

4. Madala elukvaliteediga elanikkonna osa moodustab 16% elanikkonnast. Ligi 90% rühma esindajatest ei saa praeguse sissetuleku tasemel hakkama, neli viiendikku tajub sotsiaalset võõrandumist ning enam kui pooled leiavad, et nad asuvad ühiskonna sotsiaalses hierarhias kolmel madalaimal astmel. Ka üldised rahuloluhinnangud on keskmisest oluliselt madalamad, kuid siiski võrreldavad „rahulolematute“ grupi vastavate hinnangutega. Valdav on pessimistlik hoiak Eestis toimuva suhtes ning usaldamatus institutsioonide vastu. Ligi 15% grupi esindajatest on võimalusel valmis Eestist alaliselt lahkuma. See elukvaliteedi tüüp on iseloomulik eelkõige vanemaealisele elanikkonnale: 34% antud rühma kuuluvatest inimestest on vanemad kui 60 eluaastat (35% kõigist pensionäridest, mitte-eestlased on eestlastega võrreldes enam esindatud).

Eesti elanike peamised elukvaliteedi erinevused ilmnevad põhiliselt vanuse ja rahvuse lõikes. Võrreldes eestlaste ja mitte-eestlaste elukvaliteeti moodustavaid komponente, ilmneb eelkõige elukvaliteedi tasemete erinevus – eestlaste elukvaliteet on ühtlaselt oluliselt kõrgem kõigi analüüsitud tunnuste järgi. Siiski võib täheldada ka teatud sisulist erinevust – teiste elukvaliteedi komponentide taustal ilmneb mitte-eestlaste oluliselt madalam rahulolu isikliku turvalisusega ning kõrgem sotsiaalse võõrandumise tase , mis viitab sotsiaalse keskkonna olulisele mõjule individuaalse elukvaliteedi kujunemisel. Veelgi suuremad sisulised erinevused elukvaliteedis ilmnevad noorte ja eakate isikute elukvaliteedi komponente analüüsides. Eakate keskmisest madalam elukvaliteet on tingitud nende ülimadalast sotsiaalsest positsioonist ja subjektiivsest võõrandumistundest, millele lisandub nii põhjuse kui tagajärjena võimalustevaene ja rahulolematust tekitav materiaalne olukord.

Lapse elukvaliteet

Vaesusuuringud Eestis on jätkuvalt välja toonud lapsed kui kõige enam haavatava vaesuse riskigrupi. Poliitilistes otsustes kasutatakse kergekäeliselt ära lastevanemate vähest jõudu laste heaolu kaitsta. Nii näiteks on pensionikindlustuse kulude osakaal SKP-s viimastel aastatel püsinud kuue protsendi piires, kusjuures tegelikud pensionide väljamaksed on suurenenud ligi kaks korda. Kuid peretoetuste (sh lastele suunatute) osakaal SKP-s on reaalselt kahanenud. Ehkki kulutused peretoetustele on viimaste aastate jooksul mõõdukalt kasvanud 2004. aastal kehtima hakanud vanemahüvitise arvel, ei ole ülejäänud kulutused laste heaolule kasvanud.

Lapse elukvaliteet perekonnasuhete süsteemis sõltub otseselt sellest, kuidas täiskasvanud oma sugulaste ja hõimlaste võrgustikus ning võrgustikuga toime tulevad. Tänapäeval on lapsed Eestis üha sagedamini ja üha varasemas eas vastakuti muutuvate sotsiaalsete ja bioloogiliste sidemetega – päris-, pool- ja kasuõdede-vendade ning omade ja „omandatud” vanemate, vanavanemate ja sugulastega. Kes on lapse perekond ja kellele ta saab loota?

Eemal elava vanemaga suhtlemine ja vanemalt ning temapoolsetelt vanavanematelt saadav tugi on lapse jaoks tõenäolisemad, kui vanemad on eelnevalt olnud abielus. Kui aga vanemad on elanud vabas kooselus, on toetusvõrgustikud üldiselt vähem välja kujunenud, jäävad hõredamaks ja lahkumineku puhul mittetoimivaks.

Eakaaslaste tähtsus lapse elus kasvab koos vanusega. Vähemalt korra nädalalas ollakse vahetult pärast tunde koos sõpradega ja umbes neljandik suhtleb sõpradega peaaegu iga koolipäeva lõpul. Umbes 40% teismelistest suhtleb iga päev sõpradega sms-i või interneti teel, internet suhtlusvormina on olulisel kohal umbes 70%-l teismelistest.

Kool suhtlemiskeskkonnana on lapse elukvaliteedi mõttes probleeme sisaldav. Koolis meeldib poistele vähem kui tüdrukutele ja kooli meeldivus kahaneb üldiselt koos vanusega: kui 11-aastastest meeldib väga koolis käia 12% poistest ja 19% tüdrukutest, siis 15 eluaastaks on neid jäänud vaid vastavalt 5 ja 6%. Võrreldes teiste maadega on Eesti lapsed kooli suhtes kõige kriitilisemad. Teiste maade taustal on Eesti kool laste hinnangutest lähtudes suhteliselt vägivaldne.

Euroopa võrdluses on Eesti lapsed suhteliselt vaesed, veel vaesemad on vaid Leedu ja Läti lapsed. Majanduslikus mõttes on mitteaktiivse(te) vanema(te)ga elavate laste elukvaliteet kõige madalam, puudutades 2006. aastal 8,2% kõigist alla 18-aastastest isikutest. Vanema töötuse mõju lapse elukvaliteedile on eriliselt märgatav. Üksikvanema peres kasvavate laste vaesusrisk on viimastel aastatel samuti kasvanud.

Laste vajadused on suurema varieeruvusega kui täiskasvanute omad ja need muutuvad kiiresti vanuse tõustes. Analüüs näitas, et juba kulutused koolieeliku riietele ja jalanõudele moodustavad 80% täiskasvanu vajaduste keskmisest ja on kasvanud pooleteisekordseks 18-aastaseks saamisel.
Lisaks lapse põhivajaduste täitmisele toidu, peavarju ja enesearendamise mõttes vajavad lapsed võrdsetel alustel kuulumist eakaaslaste gruppidesse. Vaesemast perest pärit laps kogeb suurema tõenäosusega majanduslikku ilmajäetust eakaaslastega võrreldes – tal on vähem taskuraha, rohkem puudust vajalikest asjadest ning võimalusi osalemiseks eakaaslaste tegevustes. Neil on endi hinnangul vähem sõpru kui teistel ja nad on vähem iseendaga rahul. Raha olemasolu aitab olla kaasatud, seda eriti tegevustes, mis eeldavad rahalise ressursi olemasolu.

Lapse elukvaliteedis on oluline osa sotsiaalsetel võrgustikel, nii täiskasvanute oma kasutamisel kui ka iseloodutel. Sõbralik ja ühtehoidev kooliatmosfäär, sõprade toetus, kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistide abi, ühiskonnapoolsete teenuste ja toetuste kättesaadavus tõstavad oluliselt määral lapse elukvaliteeti.

Eakate elukvaliteet
Eestis elas 65-aastaseid ja vanemaid inimesi 2008. aasta 1. jaanuaril 230 469, mis moodustas 17,2% kogu elanikkonnast. Väga vanu inimesi (85-aastaseid ja vanemaid) oli 17 899 (1,33% kogu elanikkonnast). Lähematel aastakümnetel on oodata just väga vana elanikkonna osakaalu kiiret kasvu Eesti ühiskonnas, mistõttu on eakate elukvaliteedi küsimused muutumas üha aktuaalsemaks.
Vananemisega kogevad inimesed oma elus enamasti mitmeid kaotusi (tervis, elukaaslane, töö, sissetulek, positsioon jne) ning eakate subjektiivne elukvaliteet sõltub suurel määral psühholoogilistest reservidest nende kaotustega toime tulemisel.

Eesti võrrelduna teiste Euroopa Liidu maadega paistab sarnaselt Põhjamaadele silma suhteliselt kõrge tööhõivega vanemas elanikkonna osas (52%), tööhõive on meestega võrreldes kõrgem naiste seas, eelistatakse töötamist täisasjaga. Sellise tööhõivelise käitumisega ületab vanem elanikkonna osa EL-i sihtmärgi aastaks 2010 (50%).

Eesti vanuriuuringu andmetel on üle 65-aastased inimesed suhteliselt vähe ühiskondlikult aktiivsed. Vaid 15% eakatest vastas, et nad võtavad osa ümbruskonnas korraldatavatest üritustest, umbes poole vastanute jaoks saab määravaks halb tervis, viiendik aga väitis huvipuudust. Eakate päevakeskustes käib regulaarselt umbes 15% eakatest. Kirikueluga on seotud ligikaudu veerand eakatest. Eakate madala ühiskondliku aktiivsuse põhjuseks on muuhulgas eakatele suunatud võimaluste vähesus. Ligi viiendik sooviksid osaleda ühisüritustel või kirikuelus, kuid mingil põhjusel ei saa seda teha, Eriti paistavad madala aktiivsusega silma mehed. Mehe elukvaliteet eakana sõltub enam leibkonnasisestest ressurssidest, samas kui naine kombineerib neid enam leibkonnaväliste ressurssidega.

Eesti eakate uuringutest selgus, et rohkem kui kaks kolmandikku 65-aastastest ja vanematest inimestest olid oma eluga üldiselt rahul. Eakate subjektiivne heaolu sõltub suurel määral tervisest ja toimetulekust ning tervishoiu- ja hoolekandeteenuste kättesaadavusest. Eestis halveneb eakate tervis tunduvalt kiiremini kui Euroopa Liidus keskmiselt. Majanduslikku toimetulekut hindasid rahuldavaks või heaks ligikaudu pooled eakatest.

Naaberlinnade Tallinna ja Helsingi heaolu-uuringu (Talsinki 2004) andmetel on Tallinnas elavate eakate subjektiivne elukvaliteet Helsingi eakatega võrreldes oluliselt halvem: Tallinnas on üksildus suurem, elutahe väiksem, plaanid tulevikuks ja rahulolu eluga märksa kehvemad. Enda vajalikkuse tunnetamine on ainus, milles erinevust ei ole Seejuures on üksinda elavaid eakaid Tallinnas märksa vähem (36% vs 67% Helsingis). Madalama elukvaliteedi hinnangu põhjuseks meie eakatel on ühelt poolt halvem tervis (haigeks või väga haigeks pidas end Tallinnas 52%, Helsingis 29% vastanutest), kuid ka tunduvalt halvem juurdepääs formaalsetele teenustele (Tallinnas kasutas selliseid teenuseid 4%, Helsingis 35%).

Kõige halvemas olukorras on kodus elavad hooldustvajavad eakad inimesed. Reservid eakate elukvaliteedi parandamiseks on nii tervishoiu- kui ka hoolekandeteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamises. Tulevikku vaadates on kõige edukam eakate elukvaliteedi parandamise strateegia elanikkonna üldise tervise parandamine ja iseseisva toimetuleku säilitamine kõrge eani, samuti vanuselise tõrjutuse vähendamine igal elualal. Lähitulevikus on aga võtmeteguriks eakate hoolduse parandamine, mis toob endaga kaasa ka keskealise ja noorema põlvkonna inimeste elukvaliteedi paranemise, on ju nende õlul praegu väga suur põdurate eakate hooldamisega seotud koormus.


Elukvaliteet Eestis Euroopa võrdluses

Eesti paigutub nii individuaalse kui ka ühiskondliku elukvaliteedi poolest kõige madalama elukvaliteediga riikide hulka Euroopas, edestades ühiskonna kvaliteedi poolest üksnes Lätit ning individuaalse elukvaliteedi osas ka Slovakkiat Eestiga samas riikide grupis on kõik teised Kesk- ja Ida-Euroopa riigid (v.a Sloveenia), samuti Portugal. Kõrgeima elukvaliteediga riigiks antud analüüsi tulemusel osutus Taani, kus kõik elukvaliteedi näitajad on ühtlaselt kõrged. Taanile järgnevad Norra, Rootsi, Soome ja Austria. Kõikide Põhjamaade asumine elukvaliteedi pingerea tipus ei ole ilmselt juhus, vaid iseloomustab valitud ühiskonnakorralduse jätkusuutlikkust ja head toimimist. Huvipakkuv on, et madala ja kõrge elukvaliteediga riikide gruppide vahel on suur vahe, mis annab tunnistust mitte ainult elukvaliteedi taseme erinevusest, vaid väljendab ka selle erinevuse kvalitatiivset olulisust.

Mis on need võimalikud tegurid, mis tingivad Eesti väga madala positsiooni elukvaliteedi pingereas? Eesti ühiskonna kvaliteeti enim pärssivateks valdkondadeks on 
- ühiskonnaliikmete kehv terviseseisund (tervelt elatud aastate arv), mis on madalaim kogu Euroopas, 
- madalaim füüsilise turvalisuse tase (kõrgeim tahtlike tapmiste määr) 
- väga väike sotsiaalkulutuste osatähtsus SKT-st.

Suhteliselt kõige parem olukord valitseb Eestis tööturul, kus keskmine töötuse määr oli 2006. aastal üks kõige madalamaid viimase 15 aasta jooksul. Individuaalse elukvaliteedi probleemid Eestis on sarnased ühiskonna elukvaliteedile: hirm langeda kuritegevuse ohvriks, rahulolematus tööga ning ainelise olukorraga.

Antud analüüsi tulemused näitavad, et ehkki majanduskasv on parandanud inimeste elujärge, ei ole see olnud piisav euroopaliku elukvaliteedi saavutamiseks.

Ühiskonna võimalused üldise elukvaliteedi tõstmisel avalduvad paljudel erinevatel tasanditel. Elutingimuste üldine paranemine on saavutatav, suurendades tööhõivevõimalusi, juurdepääsu haridusele ja tervishoiule, tõstes ühiskondliku turvalisuse taset ja vähendades kuritegevust, parandades üldist sotsiaalset infrastruktuuri ja pakkudes senisest tõhusamat sotsiaalset kaitset sotsiaaltoetuste- ja -teenustevõrgu arendamise teel. Üldise sotsiaalse sidususe tõstmine eeldab vähemarenenud piirkondade mahajäämuse vähendamist, võrdsete võimaluste laiendamist ja sotsiaalse tõrjutuse kahandamist. Inimestevaheliste sotsiaalsete sidemete tugevdamisel on oluline toetada ja kasvatada ühiskondlikku solidaarsust.