1. peatükk - Eesti koht inimarengu pingereas

1. peatüki autorid: Ene-Margit Tiit, Mare Vähi, Alis Tammur, Helerin Rannala, Karmen Trasberg, Tõnu Mertsina

2008. aasta 18. detsembril ilmus järjekordne Inimarengu Indeks (IAI) [Human Development Indices], kus esitati 2006. aasta andmete põhjal täpsustatud ja parandatud IAI andmed. Võrreldes eelmise dokumendiga kerkis Eesti inimarengu järjestuses kahe koha võrra ja jõudis 179 riigi seas 42. kohale. Eesti kuulub kindlalt kõrge inimarengu tasemega riikide hulka, olles 42. kohal. Eestist kõrgematel kohtadel on viimases IAI pingereas 26 Euroopa riiki alates Islandist (1.) ja Norrast (2.), sh enamus EL riike, va Leedu (43) ja Läti (44.), Bulgaaria (56.) ja Rumeenia (62.), kes on küll samas rühmas, kuid jäävad Eesti seljataha.

Rahvastik

Oodatava keskmise eluea poolest on Eesti kõigi vaadeldavate riikide järjestuses enamvähem keskkohal, kuid kõrgema indeksiga riikide seas hoopis taga. Eestist parem on see näitaja (2005 aasta andmetel) 65-l kõrgema indeksiga riigil (joonis 2) ja lisaks veel 24-l keskmise indeksiga riigis. See tähendab, et nimelt see näitaja nihutab Eesti kohta pingereas allapoole ja selle paranemisel võiks Eesti koht kõige tõhusamini tõusta.

Seevastu harituse näitajate poolest on Eesti suhteliselt heas seisus, olles (2005) kõigi riikide seas 19. kohal. Siin on parandamiseks ruumi väga vähe, sest kaalukam komponent (täiskasvanute kirjaoskus) on Eestis maksimaalsel tasemel ja ka taseme¬hariduse määr (0,924) võrdlemisi lähedal absoluutsele maksimumväärtusele.

Elujärje indeksi poolest on Eesti üks väheseid riike, mille koht järjestuses täpselt vastab kohale IAI järjestuses.

Eesti kui miljonirahva arengu puhul on eksistentsiaalse tähtsusega demograafiline areng. Erinevalt suurematest rahvastest, kus rahvastiku arenguga seotud probleemid on pigem sotsiaalset laadi, seostudes tööealise ja ülalpeetava rahvastiku vahekorraga (mis on loomulikult olulised ka Eestis), on Eesti jaoks kõige tähtsam sündide ja surmade vahekord kui arengu jätkusuutlikkuse näitaja. Ka rände puhul on Eesti jaoks esmatähtis mitte lihtsalt immigrantide integreerimine, vaid pigem see, et eesti keelt kõnelev rahvas ikka jääks Eestis enamusrahvuseks.

Sündimus
Summaarse sündimuskordaja kasv on märgatavalt kiirenenud alates 2004. aastast (joonis 5). Põhjusi selleks on ilmselt mitu: paranev majandusolukord ja sellest tulenev perede kindlustunne tuleviku suhtes, eelnevatel aastatel edasilükatud sünnid. Alahinnata ei saa ka perepoliitilisi meetmeid, sh eriti vanemahüvitist. Vanemahüvitise rakendamise järgselt toimus muudatus leibkondade sünnitamise strateegiates. Alates 2004. aastast ületas kokkuvõtlikult tõenäosus langetada otsus sünnitamise kasuks raseduse katkestamise tõenäosuse; kusjuures arvestatavalt suurenes kõrgemate haridus¬tasemetega ja töötavate sünnitajate arv (ülejäänute samaks jäädes). Nimetatud muutused sünnitajate seas, olles küll samasuunalised muutustega kogurahvastikus, ületavad viimaseid oluliselt. Mitmesuguste hinnangute alusel on vanemahüvitise mõjul sündimus suurenenud 5—10% ulatuses, kusjuures mõju on seni olnud püsiv ja aastate lõikes kumuleerunud. Summaarse sündimuskordaja senine kasv Eestis (mis on küll Euroopa ulatuses tähelepanuväärne) pole siiski piisav rahvastiku jätkusuutlikuks arenguks.

Eluiga
Euroopa Liidu 27 liikmesriigi keskmine oodatav eluiga oli 2004. aastal meestel 75,2 ja naistel 81,5 aastat, Eestis aga samal aastal meestel 66,3 ja naistel 77,8 aastat. Eesti meeste eeldatav eluiga oli Leedu ja Läti järel 2006.a. üks lühemaid kogu Euroopa Liidus (67,4 eluaastat) (Eurostat 2008). Põhjamaadest on madalaima meeste keskmise elueaga silma torkamas Soome, kuid meeste eluiga on neil 8,5 aastat Eesti meeste omast kõrgem, olles 75,9 eluaasta tasemel.

Olukord on vaid pisut parem naiste osas, lisaks Lätile ja Leedule on lühem kui Eestis naiste keskmine eluiga sünnil veel EL riikidest Bulgaarias, Rumeenias, Slovakkias ja Ungaris. Kui naiste keskmine oodatav eluiga on rea aastate vältel suurenenud keskmiselt 3 kuu võrra aastas, siis meeste osas on kasv piirdunud ühe kuuga aastas; kusjuures on ka tagasilööke. Erinevus Eesti meeste ja naiste keskmise oodatava eluea vahel (ligi 11 aastat) on maailma suurimaid. Vahe ei ole ka viimastel aastatel vähenenud .

Suured erisused keskmises oodatavas elueas on seotud rahvusega. Eesti rahvusest meeste keskmine eluiga on pikem ja kasvab kiiremini võrreldes teistest rahvustest (venekeelsete) meestega. See ilmneb ka regionaalsete erisustena, vt joonis 8, kus domineerivalt vene¬keelse elanikkonnaga (meestest 79% ja naistest 81% on teisest rahvusest) Ida-Virumaal, on meeste keskmine oodatav eluiga 5—6 aasta võrra ja naistel 2 aasta võrra lühem kui mujal Eestis.

Tõenäoliselt jõuab loomulik iive Eestis peagi nulli lähedale, kuid sündide arv väheneb paratamatult taas siis, kui sünnitusikka jõuavad väikesearvulised põlvkonnad, kes sündisid aastail 1994—2004.

Väljaränne 2004-2007
Statistikaameti andmete kohaselt lahkus Eestist teistesse riikidesse elama uuritava nelja aasta jooksul kokku üle 17000 inimese, mis on üle 1% kogu rahvastikust. Rändesaldo oli aastatel 2004–2007 endiselt negatiivne, kokku –8940, mis teeb keskmiselt aastas 2235 inimest rändekadu. Järelikult väheneb negatiivse välisrändesaldo tõttu Eesti rahvastik 0,2% aastas.

Ilmselt on võimalik usaldusväärseid andmeid Eesti rände, kuid ühtlasi ka kogu Eesti rahvaarvu hindamiseks saada alles järgmise, 2011. aasta rahvaloenduse tulemusena. Kuid selleks on tingimata vaja loendus teostada traditsioonilisel viisil, sest registrite andmed on registripõhise loenduse jaoks liiga ebatäpsed ja nende korrastamine ilma loenduseta ei ole mõeldav.

Haridus - PISA uuring

Eestis on nõrkade õpilaste osakaal rahvusvahelises võrdluses väga väike. Kuid kahjuks puudub ka eriti andekatest moodustuv särav tipp. Neid õpilasi, kes sooritasid testi kõige kõrgemal e. kuuendal tasemel oli Eestis 1,4%, mis jäi alla sellistele riikidele nagu Soome, Suurbritannia, Jaapan, Kanada, Sloveenia. Kõrge saavutustasemega (viies ja kuues tase kokku) õpilaste osakaal oli keskmiselt OECD-s 9%, Soomes ja Eestis aga vastavalt 21% ja 11,5%. Siit järeldub, et Eestil on arenguruumi tööks anderikaste õpilastega – senised aineolümpiaadid ja teaduskoolid on innustanud liialt vähest osa meie õpilastest.

Eesti õpilaste huvi loodusteadustega seotud elukutsete vastu on väga madal. Vastavalt õpilaste vastustele sooviks 26% meie õpilastest töötada loodusteadustega seotud erialal (siia alla liigitati kõik loodusteadustega piirnevad valdkonnad, sh inseneri- ja meditsiini¬teadused), 22% soovib jätkata loodusteaduslikke õpinguid pärast keskkooli lõpetamist ja kõigest 14% tegeleda teadusliku uurimistööga. Kõik nimetatud näitajad olid madalamad kui osalenud riikide keskmine. See esitab koolidele väljakutse: leida uusi õpetamismeetodeid selleks, et muuta loodusteaduste õppimine köitvaks.

Kuigi Eestis õpib praegu kõrgkoolides rohkem noori kui kunagi varem, ei ole tehniliste alade õppijate arv – keskmiselt kuuendik kõigist õppuritest – piisav majanduse innova¬tiivseks arendamiseks. Nähtavasti on erialade valiku juured keskkoolis – kuna teaduseri¬alad, sh matemaatika pole populaarsed, sulgeb nende ebapiisav tase osale andekatele õp¬puritele tee edasiõppimiseks neil aladel.

Kolmas PISA-st tulenev väljakutse Eesti haridusele on seotud siinsete venekeelsete koolide tulevikuga. Ühtne riiklik õppekava, kasutatavad õpikud, õpetajakoolitus, koolide rahastamismudel jne. seab võrdsed ootused nii eesti- kui venekeelsetele koolidele. Ometi ilmnes PISA uuringust sõltuvalt õppekeelest statistiliselt oluline erinevus niihästi keskmises tulemuses kui ka saavutustasemetes. Võtmeteemaks on siin venekeelse õppekeelega koolide õpetajate ettevalmistus ja täiendkoolitus.

Sotsiaalne kontekst kirjeldab Saksamaal 19% õpilaste tulemuste hajuvusest, samal ajal kui Eestis ja Soomes on see näitaja vastavalt 9,3% ja 8,3%. Niisiis näitab PISA üheselt, et hea haridussüsteem suudab kompenseerida madala sissetuleku ja probleemsete koduste tingimuste mõju õppeedukusele. Parimate haridus¬süsteemide puhul on seire ja sekkumine viidud koolide tasandile, kus on võimalik abi vajavad õpilased üles leida ja neid vajadusel pidevalt toetada

Nagu rõhutatakse PISA uuringu lõppraportis (OECD 2007), on haridusliku läbi¬kukkumise sotsiaalne ja rahaline hind väga kõrge. Need noored, kellel puuduvad tänapäeva ühiskonnas toimetulekuks vajalikud pädevused, põhjustavad suuremaid kulutusi tervishoiule, toimetuleku- ja hoolekandeasutustele ning ühiskonna turvalisusele tervikuna.

Majanduslik heaolu
Eesti SKP reaalkasv tegi 2007. aastal Euroopa Liidus läbi kõige kiirema kukkumise, langedes 2006. aasta 10,4%-lt 6,3%-ni 2007. aastal. 2008 aasta tulemus oli aga juba negatiivne.

Eesti SKP elaniku kohta ostujõu standardi järgi tõusis 2007. aastaks 68-ni EL 27 liikmesriigi keskmise suhtes. Võrdluseks, Läti vastav näitaja oli 55 ja Leedul 60. Ostujõu standardi järgi suurendavad SKP muutust Eesti SKP kiirem kasv võrreldes EL omaga ja Eesti elanike arvu vähenemine, samas kui hindade kasv Eestis vähendab seda näitajat.

Eesti perede elujärg aastail 2003—2007
Arvestades seda, et aastail 2003-2007 toimus Eestis kiire SKP kasv, jõudes 68% tasemele Euroopa Liidu keskmisest , on üsna loomulik küsida, kas Eesti pered tunnetasid aastail 2003—2007 toimunud majanduskasvu oma elujärje paranemises. Ehk teisisõnu, kuivõrd on majanduse üldnäitajate tõus seotud elukvaliteedi tõusuga.

Sissetulekud
Jälgides perede majandusliku olukorra dünaamikat selgub [Tiit, 2008], et neil aastail kasvasid sissetulekud kõigis leibkonnatüüpides. Nominaaltulu leibkonnaliikme kohta suurenes nelja aastaga keskmiselt 94% ja reaaltulu 63% võrra. Suurim oli kasv kahe töötajaga lasterikkas peres (2,35 korda), kuid ka ühe leivateenijaga (kahe vanemaga) kahe lapsega peres ja (2,28 korda) ühe lapsega peres (2,06 korda). Tõenäoliselt on siin tegemist ka perepoliitika mõjuga, sest nimelt sellistes peredes on vanemahüvitise mõju suurim. Suhteliselt väiksem (71%) oli sisetuleku kasv üksikvanema peres, siin polnud ka vanemahüvitise mõju suur (oletatavasti ei sünni lapsed kuigi sageli üksikvanema perre, kuid ühe vanema lahkumisel tekivad üksikvanema pered hiljem). Vanemahüvitise mõju (sissetuleku osana) on pidevalt suurenenud. Lastetoetused moodustavad olulise osa (vähemalt 15%) niisuguste perede sissetulekutest, kus on vähemalt 2 last ja kus töötab ainult üks vanematest. Pensionid suurenesid vaatlusperioodi jooksul keskmisest tasemest mõnevõrra vähem, 77% võrra; seega reaalne pensioni kasv on vaid 49%.

Aastatel 2003—2007 on Eesti perede mittetoidukulutused (nominaalvääringus) kasvanud keskmiselt 61% võrra. Arvestades tarbijahinnaindeksi kasvu järeldub siit, et reaalsed kulutused suurenesid sama aja jooksul 40% võrra. Toidukulutused suurenesid nominaalvääringus keskmiselt 49% mis tähendab (arvestades toidukaupade 21%-list inflatsiooni) reaalkulutuste kasvu 23% võrra. Toimus toiduvaliku väike nihkumine kvaliteetsemate ja kallimate toiduainete suunas.

Aastail 2003—2007 paranes Eesti leibkondade elujärg, sealhulgas toitumine, majanduslikus mõttes üsna märgatavalt. Arvatavasti polegi Eesti ajaloos olnud teist nii kiire majandusliku elujärje paranemise aega.

Prognoos
Mis puutub edasisse arengusse, siis võib oletada inimarengu indeksi alusel Eesti väikest tõusu riikide pingereas järgmisel aastal (2007 ja 2008. aastal suurenenud SKP arvel), kuid sellele järgnevatel aastatel on karta pigem langust koos SKP langusega, sest keskmine oodatav eluiga kasvab paratamatult väga aeglaselt ja majanduslanguse aastail pigem kahaneb, harituse indeksil aga puudub Eestis praktiliselt kasvuruum.

Eesti kohta võib öelda, et siin on harituse indeksi ja eluea indeksi erinevus suurimaid kogu maailmas: eestlased on küll võrdlemisi hästi haritud, kuid kehva tervise ja sellest tulenevalt lühikese elueaga. On selge, et Eesti võimalik tõus inimarengu järjestuses on vältimatult seotud keskmise oodatava eluea suurenemisega, eriti meeste osas. Ilma selleta ootab meid pigem tagasikäik, sest praktiliselt kõigis arenenud riikides keskmine oodatav eluiga mitte ainult ei ole Eestist märgatavalt kõrgem, vaid ka kasvab kiiremini – eriti meeste osas.

Kindlasti võib Eesti elanike madala keskmise eluea põhjusi otsida nii meie ajaloost kui ka kliimast, võib-olla isegi geneetikast, ent põhjanaabrite näide kinnitab, et riigi sihikindel poliitika elustiili kujundamisel ja tervisliku elu väärtustamisel suudab ka selle näitaja taset märgatavalt parandada ja tagada riigi kõrge koht inimarengu osas.