EIA 2008 esitlus 09.03.2009

-  Eesti Inimarengu Aruanne 2008 - lühiülevaade eesti keeles
-  EIA 2008 pressiteade 09.03.2008 

- Eesti Inimarengu Aruanne 2008 - kogu väljaanne eesti keeles (176 lk, pdf)
- Estonian Human Development Report 2008 - full version in English

EESTI INIMARENGU ARUANNE 2008 ESITLUS
9. märtsil 2009.a. Eesti Kunstimuuseumis

10.00 – 15.00 Kumu fuajees avatud taluturg

10.30 Kogunemine (hommikukohv)

11.00 Avamine – kaks muusikapala „Mu käed sinu poole” ja „Leegitsev armastus“ - esitajad Margus Vaher ja Inger Lilles

11.10 Avasõnad: Peep Mühls – Eesti Koostöö Kogu juhatuse esimees
Kõne: Vabariigi President Toomas-Hendrik Ilves  - vt ka Presidendi Kantselei pressiteade 

11.25 Eesti Inimarengu Aruande 2008 tutvustamine

- Marju Lauristin – peatoimetaja ja 7. peatüki „Eesti inimarengust ja sotsiaalsetest riskidest majanduskriisi kontekstis” toimetaja ja kaasautor, Tartu Ülikooli poliitilise kommunikatsiooni professor
- Ene-Margit Tiit - 1. peatüki „Eesti inimarengu indeks ja selle komponendid” toimetaja ja autor, Tartu Ülikooli emeriitprofessor, Statistikaameti metoodika osakonna vanemmetoodik
- Ain Aaviksoo – 2. peatüki „Tervis ja elukvaliteet” toimetaja ja autor, Poliitikauuringute keskuse PRAXIS juhatuse esimees ja tervisepoliitika programmi direktor
- Erik Terk - 6. peatüki "Heaolu ja majandusareng" ning 7. peatüki „Eesti inimarengust ja sotsiaalsetest riskidest majanduskriisi kontekstis” toimetaja ja autor, Tallinna Ülikooli Tuleviku-uuringute Instituudi direktor
- Dagmar Kutsar – 3. peatüki „Eesti elukvaliteet ja eluga rahulolu rahvusvahelises võrdluses” toimetaja ja autor, Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika dotsent
- Triin Vihalemm – 4. peatüki „Elukvaliteet ja lõimumine” toimetaja ja autor, Tartu Ülikooli, sotsiaalse kommunikatsiooni dotsent
- Veronika Kalmus – 5. peatüki „Elukvaliteet tarbimis- ja infoühiskonnas” kaastoimetaja ja autor, Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni dotsent
- Margit Keller – 5. peatüki „Elukvaliteet tarbimis- ja infoühiskonnas” kaastoimetaja ja autor, Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni vanemteadur

12.30 Esmased mõtted Eesti Inimarengu Aruande 2008 kohta, diskutandid

- Jaan Männik – Eesti Panga nõukogu esimees
- Anu Kasmel – Tartu Ülikooli Tervishoiu Instituudi õppejõud
- Barbi Pilvre – Eesti Ekspressi arvamustoimetaja, Tallinna Ülikooli õppejõud
- Urmet Kook – Eesti Rahvusringhäälingu uudistetoimetuse juhataja
- David Vseviov – Eesti Kunstiakadeemia ajalooprofessor
- Tõnu Viik – Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi filosoofiaprofessor

13.10 Avatud diskussioon - modereerib Peep Mühls

14.00 Pressibriifing, seejärel loovtööde konkursi „Minu Eesti” parimate tööde esitlemine ja võitjate väljakuulutamine
- Marika Valk – loovtööde žürii esimees; Elisa ja Rahva Raamatu esindajad

14.15 – 15.00 Vaba arutelu Kunstimuuseumi fuajees, suupisted ja taluturg

EIA 2008 lühiülevaade

Eesti inimarengu aruanne 2008. Lühiülevaade  - vt ka lühiülevaade doc-failina
(Koostas EIA 2008 peatoimetaja Marju Lauristin)

1. peatükk - Eesti koht inimarengu pingereas
2. peatükk - Tervis ja elukvaliteet
3. peatükk - Elukvaliteet ja rahulolu
4. peatükk - Elukvaliteet ja lõimumine
5. peatükk - Elukvaliteet tarbimis- ja infoühiskonnas
6. peatükk - Heaolu ja majandusareng
7. peatükk - Eesti inimarengust ja sotsiaalsetest riskidest majanduskriisi kontekstis

1. peatükk - Eesti koht inimarengu pingereas

1. peatüki autorid: Ene-Margit Tiit, Mare Vähi, Alis Tammur, Helerin Rannala, Karmen Trasberg, Tõnu Mertsina

2008. aasta 18. detsembril ilmus järjekordne Inimarengu Indeks (IAI) [Human Development Indices], kus esitati 2006. aasta andmete põhjal täpsustatud ja parandatud IAI andmed. Võrreldes eelmise dokumendiga kerkis Eesti inimarengu järjestuses kahe koha võrra ja jõudis 179 riigi seas 42. kohale. Eesti kuulub kindlalt kõrge inimarengu tasemega riikide hulka, olles 42. kohal. Eestist kõrgematel kohtadel on viimases IAI pingereas 26 Euroopa riiki alates Islandist (1.) ja Norrast (2.), sh enamus EL riike, va Leedu (43) ja Läti (44.), Bulgaaria (56.) ja Rumeenia (62.), kes on küll samas rühmas, kuid jäävad Eesti seljataha.

Rahvastik

Oodatava keskmise eluea poolest on Eesti kõigi vaadeldavate riikide järjestuses enamvähem keskkohal, kuid kõrgema indeksiga riikide seas hoopis taga. Eestist parem on see näitaja (2005 aasta andmetel) 65-l kõrgema indeksiga riigil (joonis 2) ja lisaks veel 24-l keskmise indeksiga riigis. See tähendab, et nimelt see näitaja nihutab Eesti kohta pingereas allapoole ja selle paranemisel võiks Eesti koht kõige tõhusamini tõusta.

Seevastu harituse näitajate poolest on Eesti suhteliselt heas seisus, olles (2005) kõigi riikide seas 19. kohal. Siin on parandamiseks ruumi väga vähe, sest kaalukam komponent (täiskasvanute kirjaoskus) on Eestis maksimaalsel tasemel ja ka taseme¬hariduse määr (0,924) võrdlemisi lähedal absoluutsele maksimumväärtusele.

Elujärje indeksi poolest on Eesti üks väheseid riike, mille koht järjestuses täpselt vastab kohale IAI järjestuses.

Eesti kui miljonirahva arengu puhul on eksistentsiaalse tähtsusega demograafiline areng. Erinevalt suurematest rahvastest, kus rahvastiku arenguga seotud probleemid on pigem sotsiaalset laadi, seostudes tööealise ja ülalpeetava rahvastiku vahekorraga (mis on loomulikult olulised ka Eestis), on Eesti jaoks kõige tähtsam sündide ja surmade vahekord kui arengu jätkusuutlikkuse näitaja. Ka rände puhul on Eesti jaoks esmatähtis mitte lihtsalt immigrantide integreerimine, vaid pigem see, et eesti keelt kõnelev rahvas ikka jääks Eestis enamusrahvuseks.

Sündimus
Summaarse sündimuskordaja kasv on märgatavalt kiirenenud alates 2004. aastast (joonis 5). Põhjusi selleks on ilmselt mitu: paranev majandusolukord ja sellest tulenev perede kindlustunne tuleviku suhtes, eelnevatel aastatel edasilükatud sünnid. Alahinnata ei saa ka perepoliitilisi meetmeid, sh eriti vanemahüvitist. Vanemahüvitise rakendamise järgselt toimus muudatus leibkondade sünnitamise strateegiates. Alates 2004. aastast ületas kokkuvõtlikult tõenäosus langetada otsus sünnitamise kasuks raseduse katkestamise tõenäosuse; kusjuures arvestatavalt suurenes kõrgemate haridus¬tasemetega ja töötavate sünnitajate arv (ülejäänute samaks jäädes). Nimetatud muutused sünnitajate seas, olles küll samasuunalised muutustega kogurahvastikus, ületavad viimaseid oluliselt. Mitmesuguste hinnangute alusel on vanemahüvitise mõjul sündimus suurenenud 5—10% ulatuses, kusjuures mõju on seni olnud püsiv ja aastate lõikes kumuleerunud. Summaarse sündimuskordaja senine kasv Eestis (mis on küll Euroopa ulatuses tähelepanuväärne) pole siiski piisav rahvastiku jätkusuutlikuks arenguks.

Eluiga
Euroopa Liidu 27 liikmesriigi keskmine oodatav eluiga oli 2004. aastal meestel 75,2 ja naistel 81,5 aastat, Eestis aga samal aastal meestel 66,3 ja naistel 77,8 aastat. Eesti meeste eeldatav eluiga oli Leedu ja Läti järel 2006.a. üks lühemaid kogu Euroopa Liidus (67,4 eluaastat) (Eurostat 2008). Põhjamaadest on madalaima meeste keskmise elueaga silma torkamas Soome, kuid meeste eluiga on neil 8,5 aastat Eesti meeste omast kõrgem, olles 75,9 eluaasta tasemel.

Olukord on vaid pisut parem naiste osas, lisaks Lätile ja Leedule on lühem kui Eestis naiste keskmine eluiga sünnil veel EL riikidest Bulgaarias, Rumeenias, Slovakkias ja Ungaris. Kui naiste keskmine oodatav eluiga on rea aastate vältel suurenenud keskmiselt 3 kuu võrra aastas, siis meeste osas on kasv piirdunud ühe kuuga aastas; kusjuures on ka tagasilööke. Erinevus Eesti meeste ja naiste keskmise oodatava eluea vahel (ligi 11 aastat) on maailma suurimaid. Vahe ei ole ka viimastel aastatel vähenenud .

Suured erisused keskmises oodatavas elueas on seotud rahvusega. Eesti rahvusest meeste keskmine eluiga on pikem ja kasvab kiiremini võrreldes teistest rahvustest (venekeelsete) meestega. See ilmneb ka regionaalsete erisustena, vt joonis 8, kus domineerivalt vene¬keelse elanikkonnaga (meestest 79% ja naistest 81% on teisest rahvusest) Ida-Virumaal, on meeste keskmine oodatav eluiga 5—6 aasta võrra ja naistel 2 aasta võrra lühem kui mujal Eestis.

Tõenäoliselt jõuab loomulik iive Eestis peagi nulli lähedale, kuid sündide arv väheneb paratamatult taas siis, kui sünnitusikka jõuavad väikesearvulised põlvkonnad, kes sündisid aastail 1994—2004.

Väljaränne 2004-2007
Statistikaameti andmete kohaselt lahkus Eestist teistesse riikidesse elama uuritava nelja aasta jooksul kokku üle 17000 inimese, mis on üle 1% kogu rahvastikust. Rändesaldo oli aastatel 2004–2007 endiselt negatiivne, kokku –8940, mis teeb keskmiselt aastas 2235 inimest rändekadu. Järelikult väheneb negatiivse välisrändesaldo tõttu Eesti rahvastik 0,2% aastas.

Ilmselt on võimalik usaldusväärseid andmeid Eesti rände, kuid ühtlasi ka kogu Eesti rahvaarvu hindamiseks saada alles järgmise, 2011. aasta rahvaloenduse tulemusena. Kuid selleks on tingimata vaja loendus teostada traditsioonilisel viisil, sest registrite andmed on registripõhise loenduse jaoks liiga ebatäpsed ja nende korrastamine ilma loenduseta ei ole mõeldav.

Haridus - PISA uuring

Eestis on nõrkade õpilaste osakaal rahvusvahelises võrdluses väga väike. Kuid kahjuks puudub ka eriti andekatest moodustuv särav tipp. Neid õpilasi, kes sooritasid testi kõige kõrgemal e. kuuendal tasemel oli Eestis 1,4%, mis jäi alla sellistele riikidele nagu Soome, Suurbritannia, Jaapan, Kanada, Sloveenia. Kõrge saavutustasemega (viies ja kuues tase kokku) õpilaste osakaal oli keskmiselt OECD-s 9%, Soomes ja Eestis aga vastavalt 21% ja 11,5%. Siit järeldub, et Eestil on arenguruumi tööks anderikaste õpilastega – senised aineolümpiaadid ja teaduskoolid on innustanud liialt vähest osa meie õpilastest.

Eesti õpilaste huvi loodusteadustega seotud elukutsete vastu on väga madal. Vastavalt õpilaste vastustele sooviks 26% meie õpilastest töötada loodusteadustega seotud erialal (siia alla liigitati kõik loodusteadustega piirnevad valdkonnad, sh inseneri- ja meditsiini¬teadused), 22% soovib jätkata loodusteaduslikke õpinguid pärast keskkooli lõpetamist ja kõigest 14% tegeleda teadusliku uurimistööga. Kõik nimetatud näitajad olid madalamad kui osalenud riikide keskmine. See esitab koolidele väljakutse: leida uusi õpetamismeetodeid selleks, et muuta loodusteaduste õppimine köitvaks.

Kuigi Eestis õpib praegu kõrgkoolides rohkem noori kui kunagi varem, ei ole tehniliste alade õppijate arv – keskmiselt kuuendik kõigist õppuritest – piisav majanduse innova¬tiivseks arendamiseks. Nähtavasti on erialade valiku juured keskkoolis – kuna teaduseri¬alad, sh matemaatika pole populaarsed, sulgeb nende ebapiisav tase osale andekatele õp¬puritele tee edasiõppimiseks neil aladel.

Kolmas PISA-st tulenev väljakutse Eesti haridusele on seotud siinsete venekeelsete koolide tulevikuga. Ühtne riiklik õppekava, kasutatavad õpikud, õpetajakoolitus, koolide rahastamismudel jne. seab võrdsed ootused nii eesti- kui venekeelsetele koolidele. Ometi ilmnes PISA uuringust sõltuvalt õppekeelest statistiliselt oluline erinevus niihästi keskmises tulemuses kui ka saavutustasemetes. Võtmeteemaks on siin venekeelse õppekeelega koolide õpetajate ettevalmistus ja täiendkoolitus.

Sotsiaalne kontekst kirjeldab Saksamaal 19% õpilaste tulemuste hajuvusest, samal ajal kui Eestis ja Soomes on see näitaja vastavalt 9,3% ja 8,3%. Niisiis näitab PISA üheselt, et hea haridussüsteem suudab kompenseerida madala sissetuleku ja probleemsete koduste tingimuste mõju õppeedukusele. Parimate haridus¬süsteemide puhul on seire ja sekkumine viidud koolide tasandile, kus on võimalik abi vajavad õpilased üles leida ja neid vajadusel pidevalt toetada

Nagu rõhutatakse PISA uuringu lõppraportis (OECD 2007), on haridusliku läbi¬kukkumise sotsiaalne ja rahaline hind väga kõrge. Need noored, kellel puuduvad tänapäeva ühiskonnas toimetulekuks vajalikud pädevused, põhjustavad suuremaid kulutusi tervishoiule, toimetuleku- ja hoolekandeasutustele ning ühiskonna turvalisusele tervikuna.

Majanduslik heaolu
Eesti SKP reaalkasv tegi 2007. aastal Euroopa Liidus läbi kõige kiirema kukkumise, langedes 2006. aasta 10,4%-lt 6,3%-ni 2007. aastal. 2008 aasta tulemus oli aga juba negatiivne.

Eesti SKP elaniku kohta ostujõu standardi järgi tõusis 2007. aastaks 68-ni EL 27 liikmesriigi keskmise suhtes. Võrdluseks, Läti vastav näitaja oli 55 ja Leedul 60. Ostujõu standardi järgi suurendavad SKP muutust Eesti SKP kiirem kasv võrreldes EL omaga ja Eesti elanike arvu vähenemine, samas kui hindade kasv Eestis vähendab seda näitajat.

Eesti perede elujärg aastail 2003—2007
Arvestades seda, et aastail 2003-2007 toimus Eestis kiire SKP kasv, jõudes 68% tasemele Euroopa Liidu keskmisest , on üsna loomulik küsida, kas Eesti pered tunnetasid aastail 2003—2007 toimunud majanduskasvu oma elujärje paranemises. Ehk teisisõnu, kuivõrd on majanduse üldnäitajate tõus seotud elukvaliteedi tõusuga.

Sissetulekud
Jälgides perede majandusliku olukorra dünaamikat selgub [Tiit, 2008], et neil aastail kasvasid sissetulekud kõigis leibkonnatüüpides. Nominaaltulu leibkonnaliikme kohta suurenes nelja aastaga keskmiselt 94% ja reaaltulu 63% võrra. Suurim oli kasv kahe töötajaga lasterikkas peres (2,35 korda), kuid ka ühe leivateenijaga (kahe vanemaga) kahe lapsega peres ja (2,28 korda) ühe lapsega peres (2,06 korda). Tõenäoliselt on siin tegemist ka perepoliitika mõjuga, sest nimelt sellistes peredes on vanemahüvitise mõju suurim. Suhteliselt väiksem (71%) oli sisetuleku kasv üksikvanema peres, siin polnud ka vanemahüvitise mõju suur (oletatavasti ei sünni lapsed kuigi sageli üksikvanema perre, kuid ühe vanema lahkumisel tekivad üksikvanema pered hiljem). Vanemahüvitise mõju (sissetuleku osana) on pidevalt suurenenud. Lastetoetused moodustavad olulise osa (vähemalt 15%) niisuguste perede sissetulekutest, kus on vähemalt 2 last ja kus töötab ainult üks vanematest. Pensionid suurenesid vaatlusperioodi jooksul keskmisest tasemest mõnevõrra vähem, 77% võrra; seega reaalne pensioni kasv on vaid 49%.

Aastatel 2003—2007 on Eesti perede mittetoidukulutused (nominaalvääringus) kasvanud keskmiselt 61% võrra. Arvestades tarbijahinnaindeksi kasvu järeldub siit, et reaalsed kulutused suurenesid sama aja jooksul 40% võrra. Toidukulutused suurenesid nominaalvääringus keskmiselt 49% mis tähendab (arvestades toidukaupade 21%-list inflatsiooni) reaalkulutuste kasvu 23% võrra. Toimus toiduvaliku väike nihkumine kvaliteetsemate ja kallimate toiduainete suunas.

Aastail 2003—2007 paranes Eesti leibkondade elujärg, sealhulgas toitumine, majanduslikus mõttes üsna märgatavalt. Arvatavasti polegi Eesti ajaloos olnud teist nii kiire majandusliku elujärje paranemise aega.

Prognoos
Mis puutub edasisse arengusse, siis võib oletada inimarengu indeksi alusel Eesti väikest tõusu riikide pingereas järgmisel aastal (2007 ja 2008. aastal suurenenud SKP arvel), kuid sellele järgnevatel aastatel on karta pigem langust koos SKP langusega, sest keskmine oodatav eluiga kasvab paratamatult väga aeglaselt ja majanduslanguse aastail pigem kahaneb, harituse indeksil aga puudub Eestis praktiliselt kasvuruum.

Eesti kohta võib öelda, et siin on harituse indeksi ja eluea indeksi erinevus suurimaid kogu maailmas: eestlased on küll võrdlemisi hästi haritud, kuid kehva tervise ja sellest tulenevalt lühikese elueaga. On selge, et Eesti võimalik tõus inimarengu järjestuses on vältimatult seotud keskmise oodatava eluea suurenemisega, eriti meeste osas. Ilma selleta ootab meid pigem tagasikäik, sest praktiliselt kõigis arenenud riikides keskmine oodatav eluiga mitte ainult ei ole Eestist märgatavalt kõrgem, vaid ka kasvab kiiremini – eriti meeste osas.

Kindlasti võib Eesti elanike madala keskmise eluea põhjusi otsida nii meie ajaloost kui ka kliimast, võib-olla isegi geneetikast, ent põhjanaabrite näide kinnitab, et riigi sihikindel poliitika elustiili kujundamisel ja tervisliku elu väärtustamisel suudab ka selle näitaja taset märgatavalt parandada ja tagada riigi kõrge koht inimarengu osas.

2. peatükk : Rahva tervis ja elujõud

2. peatüki autorid: Ain Aaviksoo, Gerli Paat, Luule Sakkeus, Jarno Habicht, Andres Võrk

Tervise seos majanduskasvuga

Empiirilised uuringud kinnitavad, et rahvastiku hea tervis ei ole üksnes majanduskasvu loomulik kõrvalprodukt, vaid et ka rahvastiku tervis mõjutab omakorda majanduslikku arengut, konkurentsivõimet ja tootlikkust.

2008.a juunis toimunud WHO Euroopa regiooni ministrite konverentsil vastu võetud Tallinna hartas on Euroopa riikide poliitilised liidrid esmakordselt tunnustanud hästi toimivate tervisesüsteemide olulisust nii elanike tervise arendamisel kui ka majanduse kasvule. Tallinnas kogunenud liidrid olid veendunud, et investeerides tervisesse, investeerime inimarengusse, sotsiaalsesse heaolusse ja jõukusesse (WHO, 2008)

Suhrcke, Võrk ja Mazzuco poolt läbi ökonomeetrilise simulatsiooni tulemuste põhjal oleks täiskasvanute suremuse vähenemisel potentsiaalselt märkimisväärne positiivne mõju Eesti majanduskasvule. Täiskasvanute suremuse vähendamisel 1,5% võrra aastas võiks 25 aasta pärast SKP inimese kohta olla 14% kõrgem võrreldes olukorraga, kui täiskasvanute suremus ei vähene. 3%-lise aastase suremuse vähendamisega võiks SKP inimese kohta olla vastavalt 30% kõrgem. Et tegelikult kaasneb suremuse vähenemisega ka haigestumuse vähenemine, siis on ilmselt tegelik mõju majandusele veelgi suurem. Seevastu SKP inimese kohta kasv pidurdub või võib ka langeda, kui täiskasvanute suremus jääb praegusele kõrgele tasemele (konstantse suremusega stsenaarium). Seega majanduskasv ei saa jääda püsima, kui rahvastiku tervis ei jõua majandusedule järele.


Eluiga ja tervis

2005.a andmetel oli inimarengu aruande kohaselt Eesti 88. kohal oma eeldatava eluea järgi sünnimomendil. Võrdluses teiste riikidega torkab Eesti puhul silma tervisenäitajate oluline mahajäämus üldisest elatus- ja haridustasemest või muudest arengunäitajatest.

Näiteks majandusarengu tasemega (SKP elaniku kohta) võrreldes on Eesti samuti ilmselt kõige viletsama tervisenäitajatega riik maailmas. Meist „jõukamates“ riikides on vaid Trinidad ja Tobagos ning Ekvatoriaal-Gineas keskmine eeldatav eluiga madalam.

Samuti on inimarengu üldise tabelikoha (2005.a 44.) ning keskmise eeldatava eluea tabelikoha (2005.a 88.) vahel Eestil kõige suuremad käärid.

Võrreldes lõhet eeldatavas elueas eri vanuserühmades (2002.a andmetel), torkab silma, et meeste puhul langeb 74% erinevusest vanusevahemikku 20-65 eluaastat. Naistel moodustab suurema osa erinevusest üle 65 aasta vanuserühmas, kusjuures naiste erinevus EL15 riikidega võrreldes on selles vanuserühmas isegi suurem (2,38 aastat) võrreldes meestega (2,1 aastat).

Üldiselt on Eesti rahvastiku tervis viimastel aastatel paranenud. Keskmine eluiga kasvas 1990 – 2007 meestel ligi kolme ja naistel ligi nelja aasta võrra (Statistikaamet 2008). Seejuures jäid vahepeale aastad, mil elanike tervis järsult halvenes ja kiire tõus on toimunud 21. sajandil. Siiski on Eestil oluline mahajäämus rahvastiku tervise koondnäitajate poolest valdava osa Euroopa riikidega võrreldes. Samuti püsib Eestis jätkuvalt naiste kiirem keskmise eluea tõus, mistõttu 2006. aastal oli see meestel enam kui 11 aastat lühem. Noorte tervis on praegu Eestis üldiselt parem kui kunagi varem – suremusnäitajate järgi on kuni 20-aastased lapsed ja noored, aga eriti 0-5-aastased lapsed nautinud mitu aastakümmet suremuse stabiilset langust, erinevalt tööealisest elanikkonnast. Samas on ka mitmeid põhjusi muretsemiseks, näiteks suurenev vaimne pinge, varane suitsetamine, alkoholi kuritarvitamine, puudulik füüsiline aktiivsus, ohtlikud nakkushaiguste levik (eeskätt HIV ja suguhaigused) ning vigastused ja mürgistused (HBSC 2005/2006).

Tervis ja elukvaliteet
Elukvaliteedi üheks paremaks indikaatoriks on inimeste endi poolt hinnatud terviseseisund.

Alates 2004.a on kogu Euroopa Liidus kokku lepitud “hea tervise” definitsioonina kasutada igapäevategevuste piirangute puudumist, mille kohta kogutakse andmeid üle-Euroopalise EU-SILC uuringuga. Kuna see näitaja on tundlik rahvastiku tervise parandamisele suunatud sekkumiste suhtes, sobib ta hästi ka tervisepoliitikate edukuse mõõtmiseks (Perenboom RJ, 2004). Lähtudes tervisliku seisundi hindamisel piirangutest või nende puudumisest igapäevategevustes,on tervelt elatud eluaastate seostamine sobiv mõõdupuu ka rahvastiku tervise hindamiseks ja võrdlemiseks majanduspotentsiaali ja konkurentsivõime seisukohalt.

“Hea tervise” hindamiseks erinevates vanusrühmades on Eestis kasutatud Eesti täiskasvanud elanikkonna tervisekäitumisuuringut 1990-2004 ja Eesti Terviseuuringut 1996.a ning 2006.a. Eesti asub 2006.a andmetel sünnimomendil ennustava 52 tervelt elatud eluaasta poolest nii meeste kui naiste lõikes Euroopas ühel viimastest kohtadest.

Samas on nii soolises kui vanuserühmade lõikes erinevused tervelt elatud aastates väiksemad kui üldises oodatava eluea pikkuses. Eestis on keskmine tervelt elatud eluaastate arv 2006.a. meeste lõikes 49,4 aastat ning selle näitaja poolest on Eesti meeste tervis Euroopa Liidus kõigil viimasel kolmel aastal madalaimal tasemel (Eurostat 2008). Eesti meestele järgnevad väikeste vahedega tervelt elatud eluaastate arvus Läti, Leedu ja Soome mehed (vt joonis 2.5.). Eesti naiste keskmine tervelt elatud eluaastate arv 2006.a. oli 53,7 eluaastat. See näitaja on kõikunud 52 ja 54 piirimail aastail 2004-2007. Läti kui madalaima naiste tervelt elatud eluaastatega maa järel on mõnel aastal Euroopas eelviimasel kohal olnud Eesti, mõnel aastal Soome naised.

2005. aastal läbi viidud Eesti sotsiaaluuringu (ESU) põhjal hindas Eesti elanikest jõukama viiendiku hulgas 77% oma terviseseisundit heaks või väga heaks, samal ajal kui vaesema viiendiku hulgas oli selliseid vaid 41%. Halvaks või väga halvaks hindas oma terviseseisundit vastavalt 5% jõukamatest ning 26% vaesematest elanikest (joonis 2), mis selgelt peegeldab halvema tervise koondumist vaesematesse elanikkonnakihtidesse.

Lisaks terviseseisundi ebavõrdsele jaotusele on ka terviseteenuste mittesaamise põhjused enamasti (üle pooltel juhtudel) majanduslikud (Habicht jt 2008). Arvestades, et viimastel aastatel on jõudsalt kasvanud erasektori kulutused (24%) tervishoiuteenustele peamiselt inimeste omaosaluse arvel, on samuti oluline viimastel aastatel just vaesemates sissetulekurühmades kasvanud terviseteenuste suhteline osatähtsus kogukulutustest, mis 2005. aastaks oli kõige vaesema ning rikkama sissetulekudetsiili puhul sisuliselt võrdsustunud (vt joonis). Seejuures on oluline märkida, et kui vaesemad (ja reeglina vanemad) elanikud kulutasid põhiliselt ravimite ostmisele, siis jõukamate (ja reeglina nooremate) elanike puhul on tervisekulud põhiliselt seotud hambaravi ning spaa-teenustega.

2002. aastal kujunes Eestis DALY meetodit kasutades (st arvutades enneaegsete surmade, vigastuste ja haigestumuse tõttu kaotatud aastad) summaarseks eluaastate kogukaotuseks 338 224 aastat – 170 736 aastast meestel ja 167 506 aastat naistel. Eesti meeste eluaastate kaotus enne 65. eluaastat on 2,3 korda suurem kui naistel: 61% kaotatud aastatest langeb tööealistele meestele. 13% Eesti meeste surmadest leiab aset enne 45. eluaastat, sealjuures jääb nende arvele 25% kaotatud eluaastatest.

Kogu rahvastiku haiguskoormusest jaotub 8% lapse- ja noorukieale (0-19a), 39% penisonieale (65+) ning üle poole langeb tööealisele elanikkonnale (20-64 a) (meeste puhul 58% ja naiste 43,6%).

Kolm peamist tervise kadu põhjustavat haigusgruppi (südame-veresoonkonna haigused, kasvajad ning välispõhjused) hõlmavad 65% kogu haiguskoormusest. Kõigist 1-49 aastaselt surnud meestest oli vigastuste läbi hukkunud meestest 50% ja naistest 30%. Vigastussurmade sagedasemad põhjused nii meeste kui naiste seas on enesetapp, mürgistus (sh alkoholimürgitus) ja mootorsõidukiõnnetustega seotud surmad. Alates 2001. aastast on õnnetusjuhtumite, mürgistuste ja traumade tagajärjel surmade arv vähenenud 30%.

Eestis on aastate jooksul kokku registreeritud 2008. aasta detsembri lõpu seisuga 6908 HIV juhtu, kuid UNAIDSi hinnangul on tõenäoline nakkusekandjate arv üle 10 000 Endiselt on Eestis registreeritavate uute HIV-juhtude määr Euroopa kõrgeim, kuid 2001. aasta tippseisuga võrreldes on nakatunute arv siiski vähenenud ja stabiliseerunud. HIV mõju ei ole veel Eesti võrdlusnäitajatesse märkimisväärselt mõjunud, kuid tõenäoliselt kasvab lähiaastatel AIDSi haigestunute ning surnute arv märkimisväärselt, kuna 2001 aastal alanud kontsentreeritud HIV epideemia ohvrid hakkavad jõudma haiguse lõppfaasi. Kõige mustema stsenaariumi kohaselt võib mõne aasta pärast HIV haiguskoormus olla võrreldav südame-veresoonkonna haigustega.

Tervisekäitumine
2006.a uuringu põhjal olid ülekaalulised vastavalt 36% meestest ja 25% naistest ning rasvtõbi oli 15% meestest ja 16% naistest. Rahvusvahelises võrdluses on ülekaal Eesti elanike jaoks oluline probleem: naised olid 2002.a andmetel EL riikide hulgas 5. kohal ning mehed 11. kohal, mõlemal juhul oluliselt rohkem EL15 riikide keskmisest

Kogu täiskasvanud elanikkonnast 43% ei tegele või tegeleb väga harva spordiga. Koolinoortest tegeleb vähemalt kord nädalas spordiga 80%. Positiivse tegurina noorte kehalise aktiivsusega seoses võib märkida, et riigi üldise eduka arenguga on kaasas käinud ka koolide olukorra paranemine spordirajatiste- ja inventariga varustatuse osas. Võrreldes 2003.a. oli 2008.a Eestis staadion 62% koolidest (võrreldes 49% 2003.a.), võimla või selle kasutamise võimalus 85% koolidest (75% 2003.a.) ning ujula kasutamise võimalus 11% koolidest.

Eestlaste toitumisharjumused on viimase kümnendi jooksul märkimisväärselt paranenud: kõige olulisem muudatus on seotud toidurasvade tarvitamisega. Kui 1990.-date alguses kasutas kõigest 28% 16-64-aastastest elanikest taimeõli põhilise toiduvalmistamise rasvainena, siis 2006. aastaks oli vastav näitaja tõusnud 92%-ni. Ka värske puuvilja tarvitamine igapäevaselt on suurenenud 11% meeste ning 22% naiste hulgas 1992. aastal vastavalt 18% ja 36%-ni 2006. aastal. Sarnane kasv toimus ka värske juurvilja tarvitamises

Alkohol on üks peamisi globaalseid riskifaktoreid sotsiaalse kahju ning halvenenud tervise osas. Alkoholi tarvitamine on viimase kümnendi jooksul püsivalt kasvanud: absoluutse alkoholikoguse hulk elaniku kohta on kasvanud 9,9 liitrilt 2002 aastal kuni 12 liitrini 2006 aastal. Kui 1999. aastal oli 55% kooliõpilasi Eestis olnud purjus viimase 12 kuu jooksul, siis 2003. aastal oli Eestis noori purjutajaid tunduvalt rohkem – 68% (Euroopas keskmiselt 52% ja 53%). 2002.a andmetel põhjustas alkoholi liigtarvitamine Eestis rahvastikule 22 248 eluaasta kao, mis moodustab kogu haiguskoormusest 6,7%. Alkoholist tingitud kaotusest 99% langeb meestele ning koormuse põhiosa moodustab enneaegsetest surmadest tingitud kaotus.

2006.a küsitluse põhjal suitsetas igapävaselt 41% meestest ning 19,5% naistest . 2002.a moodustased suitsetamisest põhjustatud haigused 8,3% Eestis rahvastiku haiguskoormusest, kusjuures kaotus surmade tõttu ületab kaotust elukvaliteedi langusest kolmekordselt. Mehed kaotavad suitsetamisest tingitud haiguste tõttu ligi 4 korda rohkem eluaastaid kui naised. Sarnaselt alkoholi kasutamise mõjuga langeb pool suitsetamisest tingitud eluaastate kaotusest vanuserühma 45-44 aastased, st töövõimelisse ikka

Elukvaliteedi seisukohast on väga oluline muutus töökohas täissuitsetatud ruumides viibimise vähenemine oluline 2006. aastaks võrreldes 1992. aastaga: täiskasvanud (16-64a) meestel vastavalt 54%-lt 22%-ni ning naistel 30%-lt 8%-ni

Viimastel aastatel Eesti noorte hulgas tubakaga katsetajate ja regulaarsete suitsetajate arv oluliselt langenud nii poiste kui tüdrukute seas (ESPAD, 2008). Teisalt edestavad jätkuvalt nii Eesti poisid kui tüdrukud eakaaslasi teistes riikides just suitsetamise alustamisega varases eas. 43% tüdrukutest ja 65% poistest alustas suitsetamisega 13 aastaselt või nooremalt

Peale 1995.-2003.a.-ni toimunud kiiret narkootikumide tarbimise tõusu, mil Eesti noored hakkasid ületama Euroopa keskmisi näitajaid, ei ole enam 2007.a uurimistulemuste põhjal suurt tarvitajate/katsetajate arvu tõusu täheldatud. Vastupidi, legaalsete uimastite ning ka mõne illegaalse uimasti osas on tarvitajate osakaal vähenenud, kuid on jätkuvalt kõrgem Euroopa keskmisest. 2006. andmetel oli 15-64-aastastest Eesti elanikest 25% proovinud eluajal kanepit. Kõige kõrgem oli levimus 16-24-aastaste hulgas, kus 50% meestest ning 29% naistest olid eluajal proovinud kanepit (Tekkel jt 2007). Süstivaid narkomaane on 2005.a läbi viidud uuringu põhjal Eestis kokku umbes 13 800, kellest 62% on HIV-positiivsed

Terviseteenused
Eestis meestel ca 20% ning naistel ca 30% suremusest (s.o. kogusurmadest populatsioonis teatud aja jooksul) oleks potentsiaalselt välditav parema meditsiini- ja rahvatervise teenuste korraldamise ning pakkumise läbi.

Rahahulk tervishoiusüsteemis sisuliselt kahekordistus sajandialguse esimese kuue aastaga, mis üldjoontes järgib Eesti SKP nominaalkasvu. Valdav osa rahast on suunatud raviteenustele ning ravimitele, kusjuures esimese osakaal on mõnevõrra langenud ja teisel pisut tõusnud. Raviteenuste puhul on seejuures oluline pikaajalise hooldusravi lisandumine eraldi reana, mistõttu summaarselt erinevate ravimisega seotud teenuste osakaal praktiliselt ei muutunud. Märkimisväärne on preventsioonikulude kasv 1,8%-lt 2,5%-ni, milles sisaldub suuresti HIV-ennetuse massivne kasv, aga samuti suurte riiklike rahvatervise programmide käivitamine.

2008.a aastalõpu seisuga oli EHK poolt tervisekindlustusega kaetud 1 281 718 elanikku ehk 95,4% kogu rahvastikust. Aasta varem olid vastavad näitajad 1 287 765 ning 96,0%. Kõigist ravikindlustust omavatest elanikest panustas ise raviraha kogunemisse sotsiaalmaksu kaudu 51% 2008.a ning 52% aasta varem.

2008 Haigekassa uuringu järgi viimase 12 kuu jooksul perearsti külastanutest pääsesid arsti vastuvõtule hiljemalt 2 päeva pärast 69% ja samal päeval 34%. Probleeme või tõrkeid perearstile pääsemisega tekkis 10%-l vastajatest (Haigekassa/Sotsiaalministeerium, 2008). Samal päeval eriarsti vastuvõtule pääsenute osakaal on 2008. aastaks langenud 15% võrra ehk üle 2 korda võrreldes 2002. aastaga. Samas on 3,1 korda suurenenud nende inimeste hulk, kes peavad ootama eriarsti juurde saamist rohkem kui kuu, vastavalt 31% 2008. a ning 10% 2002. aastal

Järeldused

Terviseteenused, mida osutatakse avaliku raha eest inimese elukvaliteedi parandamiseks, peaksid olema universaalsed ja takistusteta kättesaadavad kõigile sihtrühma liikmetele, mitte ainult neile, kelleni on lihtsam jõuda. Eriti tuleks seda jälgida keerulisemas majanduslikus situatsioonis, sest vaesematel inimestel endil võib olla tervislike valikutega konkureerivaid riske väga palju. Professionaalne lähenemine tähendab siinkohal lahenduste suunamist mitte keskmistele, vaid spetsiifilistele sihtrühmadele. Muuhulgas vajab selline tark poliitika olulist panustamist analüüsi alates põhjustest ning lõpetades mõjudega.

Eelmiste majanduslanguste kogemusel on Eesti elanikud väga tundlikud muutustele majanduskeskkonas, ning terviseseisund satub löögi alla reeglina kõige haavatamatel. Ühiskonna eduka ning jätkusuutliku arengu seisukohast oleks oluline tagada põhiline esmatasandi arstiabi kõikidele elanikele sõltumata nende sotsiaalsest seisundist (sh kindlustusstaatusest).

Arvestades Eesti tervishoiusüsteemi rahastamise eripära ning toetumist vaid poolele elanikkonnale, oleks tark seda tasakaalustada. Rahastamist on võimalik otsida nii rahastamise vastutuse jagamist õiglasemalt ühelt poolt kui ka valikuvõimaluste suurendamisega seal, kus see ei kahjusta liigselt vähemvõimekate ühiskonnaliikmete huvisid, tagades laialdase kaetuse põhiteenustega.

On väga oluline jälgida, et teenuste kasutamisega seotud finantsrisk ei suureneks, kuna see on viimastel aastatel olnud kasvavaks ohuks Eestis. Riskide maandamisel ei ole tähtis vaid omaosaluse jälgimine, vaid läbimõeldud eri poliitikate koostoimimine, näiteks eluaseme-, transpordi-, haridus-, maksu- ja regionaalpoliitikas võivad majandusraskuste kontekstis peituda tõhusad meetmed rahvastiku tervise ja elujõu kasvatamisel.

Kõige parem eri valdkondade ja huvide kokkusulatamise tasand on kogukond, mis paljudel juhtudel tähendab omavalitsust või siis küla või ka linnaosa. Oluline saavutus, mida tuleks tugevdada, on paikkondlike tervisevõrgustike teke eri osapoolte vahel eesmärgiga koordineerida oma tegevusi tervisehoidlikul viisil.

Investeering tervisesse tasub end igal juhul ära nii inimesele endale, tööandjatele kui ühiskonnale.

3. peatükk - Elukvaliteet ja rahulolu

3. peatüki autorid: Dagmar Kutsar, Kairi Kasearu, Avo Trumm, Anu Realo, Kai Saks


Elukvaliteedi mõiste ja olemus
Veel suhteliselt hiljuti arvati, et sotsiaalne areng tähendab elatustaseme (elustandardi) tõusu. Siiski kujunes 1970. aastatel välja uus käsitlus, mis lisab valitsevale kvantitatiivse kasvu kontseptsioonile kvalitatiivse dimensiooni (Zapf 2000). Vastavalt uuele käsitlusele ei tähenda sissetulek, auto või maja omamine veel automaatselt head elu, ehk teisisõnu, rohkemate asjade omamine ei pruugi veel iseenesest elu paremaks muuta. Sellest loogikast lähtuvalt kujunes arenguloosungiks „kvantitatiivse kasvu asemel kvalitatiivne kasv” ehk „elukvaliteet on olulisem kui elatustase”. Tänaseks on mõiste „elukvaliteet” kasutusel mitte üksnes teadusliku termini või poliitilise kontseptsioonina, vaid ka igapäeva kõnekeeles.

Mis on elukvaliteet? Kõige laiemas tähenduses iseloomustab elukvaliteet inimeste üldist heaolu. See näitab, kui hästi inimesed tulevad toime igapäevaelu erinevates ühiskonna olulisi väärtusi ja eesmärke kajastavates valdkondades (Land 2001). Esmalt viitab elukvaliteet indiviidi poolt kasutatavatele ressurssidele ja nende kasutamise tulemusele (Erikson 1993), kusjuures ’ressursid’ ja ’tulemused’ ei tähenda mitte üksnes majanduslikke võimalusi või materiaalseid elutingimusi, vaid puudutavad samaväärselt ka mittemateriaalseid ja mitte-majanduslikke ressursse. Ressursside kasutamine ja tulemuste saavutamine sõltub suuremal või väiksemal määral indiviidi ümbritsevast keskkonnast – perekonnast, kogukonnast ja ühiskonnast laiemalt. Seega peab üldine sotsiaalne keskkond vastama indiviidi vajadustele ja võimetele, tagades erinevate sotsiaalteenuste ja tervishoiuteenuste kättesaadavuse, võrdse juurdepääsu kvaliteetsele haridusele jne. Indiviidi elu sotsiaalne, poliitiline ja kultuuriline kontekst määrab ära, mil määral on inimestel võimalik saavutada nende poolt püstitatud eesmärke. Eeldatakse, et kui valitseb tasakaal individuaalsete vajaduste ja keskkonna poolt pakutava/võimaldatava vahel, siis on ühiskonna üldine elukvaliteet kõrgem.

Elukvaliteeti ei ole võimalik adekvaatselt kirjeldada ainult objektiivsete elutingimustega (nt sissetulek, tervislik seisund, lähedaste arv või töötingimused). Elukvaliteedi seisukohast on võrdselt olulised ka inimeste poolt antud subjektiivsed hinnangud (hea-halb, rahul-ei ole rahul) oma elule tervikuna ning muudele nn objektiivsetele tingimustele.

Ruut Veenhoven’i (1996) järgi saab sotsiaalse keskkonna mõju inimeste heaolule ja elukvaliteedile vaadata kui ühiskondade elamisväärsust, mida saab käsitleda kui ühiskonna elutingimusi, mis peaksid vastama inimeste vajadustele ja võimetele (rikkus, poliitiline vabadus, võrdsus, ligipääs haridusele jne). Sellist käsitlust võib tinglikult nimetada „sisendipõhiseks“ elukvaliteedi mõõtmiseks, kus hinnatakse ühiskonna poolt loodud võimalusi kvaliteetseks eluks. „Väljundipõhine lähenemine“ uurib elukvaliteeti inimeste subjektiivse heaolu kaudu (näiteks hinnang terviseseisundile, eluga rahulolu, õnnelikkus või rahulolu ümbritseva elukeskkonnaga (koolisüsteem, tervishoiuteenused, infrastruktuur jne).

Lisaks üldisest keskkonnast tulenevale elukvaliteedile määravad elukvaliteedi inimese enda ressursid ja võimed. Elukvaliteedi ressurssidena tuuakse esmajärjekorras esile sissetulek ehk indiviidi või leibkonna materiaalne heaolu, millele järgnevad tervislik seisund, töö, suhted sõprade ja perega, kaasatus kogukonda, isiklik turvalisus, emotsionaalne heaolu (Cummins 1996), millele tänapäeva elustiili kontekstis on olulise ressursina lisandunud ka isiklik vaba aeg.

Üldise tendentsina on Eestis majanduslik kindlustatus on viimase 15 aasta jooksul tunduvalt paranenud, samuti on muutunud paremaks eluasemetingimused, seega objektiivsed elukvaliteedi näitajad on paranenud ning see kajastub ka rahuloluhinnangutes. Samuti on inimestevahelised sotsiaalsed suhted tihenenud ning aktiivsus ühiskonnas kasvanud. Ometi jääb Eestis elukvaliteet nii objektiivsete kui subjektiivsete näitajate poolest alla Euroopa keskmisest. Eesti elukvaliteedi üksikud aspekte iseloomustavad ka suured sotsiaalsed, vanuselised, piirkondlikud ja rahvuslikud käärid.

Elamistingimused
Eestimaalaste elamistingimused on viimase kümne aasta jooksul paranenud, peamiselt seoses korterite vahetamisega majade vastu ja elamispinna suurenemisega. 2006. aastal oli oma elmispinna omanikke 95% kõigist leibkondadest. Korterelamus elavate inimeste osakaal 2007. aastal oli 70% ja 30% elanikkonnast elas omas majas või ridaelamus. Paljudel juhtudel on elamistingimuste parandamine toimunud eluasemelaenu abil, mis võib tekitada objektiivseid raskusi teistes eluvaldkondades, samuti põhjustada subjektiivseid pingeid. Seejuures on 16% Eesti leibkondadest võtnud laenu kinnisvara tagatisel. Arvestades tänast majandussituatsiooni, võivad esilekerkinud probleemid eluasemelaenu tagasimaksetega viia elutingimuste halvenemisele lähitulevikus.

Kuigi kõigi erinevat tüüpi leibkondade elamistingimuste tase on paranenud, ei ole erinevused leibkondade vahel kadunud ega vähenenud. Eesti elanikkonna elamistingimused on väga erinevad piirkonniti: Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis elavad ligemale pooled inimestest eramajas, kõige kitsamad on elamistingimused Kirde-Eestis. Oma elamistingimustega on enim rahul Põhja-Eestis ja eelkõige Tallinnas elavad inimesed. Piirkonnad eristuvad selgelt elamistingimustega seonduvate probleemide alusel, Põhja-Eestis on suurimaks probleemiks müra, Kirde-Eestis lisanduvad mürale saastatus ja hirm kuritegevuse ees.

Materiaalne olukord
Sissetulekute kasv viimase nelja aasta jooksul on olnud ligikaudu 1,6-kordne, jagunedes erinevate leibkonnatüüpide vahel enam-vähem ühtlaselt, kuid keskmisest vähem on kasvanud vanemaealiste inimeste sissetulekud. Lasteta kooselupaaridel on suhteliselt kõige parem materiaalne olukord – nendes peredes oli keskmine ekvivalentsissetulek 2006. aastal keskmisest sissetulekust ligi veerandi võrra kõrgem. Kõige madalamad on üksielavate eakate (keskmisest ligi poole väiksemad) ja üksikvanemaga perede (keskmisest poolteist korda väiksemad) sissetulekud.

ESA andmetele tuginedes on kõige väiksem suhtelise vaesuse risk lastega täisperede seas (ühe- ja kahelapselistel täisperedel 11%, kolme- ja enamalapselistel ligi 20%) ning suurim üheliikmelistes ja üksikvanemaga leibkondades (vastavalt 50% ja 44%). Lastega perede vaesusrisk pole viimastel aastatel praktiliselt muutunud, samas on üheliikmeliste leibkondade vaesusrisk kasvanud 30%-lt 2000. aastal ligi 50%-ni 2006. aastal.

Põhi- ja madalama haridustasemega inimeste vaesusrisk oli 43% (2006. aastal), keskharidusega 20% ja kõrgharidusega 10%.

Majandusliku olukorra muutused on vanuseliselt polariseerunud: noorte üksielavate inimeste sissetulekud on varasemaga võrreldes tunduvalt kasvanud, samas on pensionide kasvutempo jäänud sissetulekute üldisest kasvust aeglasemaks, mis tingib ka eakate suhtelise vaesusriski tõusu. Lastega täisperede seas on toimunud pigem sissetulekute ühtlustumine – vähenenud on nii vaesusriskis olevate perekondade hulk kui ka üldine sissetulekute tase keskmise sissetulekuga võrreldes.

Üldine rahulolu oma sissetulekutega on kasvanud (ligikaudu 70% leidis, et saab oma praeguse sissetulekuga hästiov või rahuldavalt hakkama, võrreldes 55%-ga 2004 aastal) ning oma majanduslikku olukorda probleemseks pidavate inimeste osakaal on kahanenud 44,5 %-lt 2004 aastal 30,4 %-le 2008 aastal. Majanduslikult kindlalt tunneb end kolmveerand 15–24-aastastest noortest, kõige eakamatest aga alla 60%, kusjuures erinevused on 2008. aastaks 2004. aastaga võrreldes pigem kasvanud kui kahanenud. Rahvuslikud erinevused sissetulekuga rahulolus on üle 10 protsendipunkti (venekeelses elanikkonnas on rahul 61,2%, eestikeelses73,7%), kuid see erinevus on hakanud vähenema.
Venekeelse elanikkonna hinnangud sissetulekule eristuvad aga selgelt kodakondsuse olemasolu alusel, mille kohaselt kõige vähem rahul on kodakondsuseta ja Venemaa kodakondsusega inimesed.

Elukvaliteedi oluline osa on rahuldust pakkuv töökoht ning töökohakindlus. Läbi aastate on suurim töötuse risk iseloomulik 15–24-aastastele meestele ja mitte-eestlastest kodakondsuseta isikutele ning geograafiliselt Ida-Virumaale ja Kagu-Eesti maapiirkondadele. Majanduslangusest tulenevalt on viimase aasta jooksul töötus taas kasvanud (2008. aasta teises kvartalis on ESA andmetel vähem kui 6 kuud tööta olnud inimeste arv kasvanud 12,4 tuhandelt 24-le tuhandele), mistõttu võib eeldada, et tööturusituatsiooni halvenemine võib oluliselt halvendada inimeste tööga seotud elukvaliteeti.

Peresuhted.
2008. aastal oli 80% vastajatest oma perekonnaeluga rahul (üsna rahul 45 ja täiesti rahul 35 protsenti), seejuures abielus ja lastega paaride seas oli 87% ma peresuhetega rahul. Põlvkondadevaheline toetus on suurenenud: perekonna nooremalt põlvkonnalt abi saajate hulk on kasvanud 32% -lt 53%-le ja oma täiskasvanud lapsi lastehoiul või majapidamistöödes abistavate vanavanemate vm sugulaste hulk 28% -lt 39%-le.

Osalus kodanikuühiskonnas.
2008. aastal kuulus kodanikeühendustesse, seltsidesse ja ringidesse enam kui 85% elanikest. Kasv on toimunud põhiliselt korteri-, suvila- või tarbijaühistute liikmeskonna suurenemise tõttu. Muudes ühistegevuse vormides osales 2008. aastal 46% vastanutest

Turvatunne.
Kui 1994. aastal leidis 43% inimestest, et nad ei karda tänaval langeda kallaletungi ohvriks, siis 2006. aastal oli see tõusnud juba 60%-ni. Olulisel määral tulevad esile rahvuslikud erinevused turvatundes: 2008. aastal oli isikliku turvalisusega täiesti või üsna rahul 86% eestlastest ja 63% venekeelsest elanikkonnast.

Subjektiivselt tajutud võõrdumine ühiskonnast.
Uuringud on näidanud, et subjektiivne hinnang oma majanduslikule toimetulekule ja edukusele on sageli olulisem heaolu näitaja kui tegelik olukord, mistõttu üldises elukvaliteedis saab objektiivsest olukorrast määravamaks selle subjektiivne hinnang. Rahulolematus oma eluga, elukorralduse, elutingimuste ja elukvaliteediga üldisemalt võib paljuski tuleneda ühiskonnast võõrdumise tajumisest, mitte tegelikest materiaalsetest elutingimustest. Võrreldes 2006. aastaga on 2008. aastaks vähenenud oma tuleviku suhtes pessimistlike inimeste osakaal 32%-lt 24%-le. Subjektiivselt tajutud sotsiaalne võõrandumine on iseloomulik viiendikule vastanutest, kusjuures rohkem võõrandunuid on 60–75-aastaste (34%), ja venekeelse elanikkonna (30%) seas ning tunduvalt vähem maapiirkondades elavate inimeste hulgas (14%). Eestlaste puhul võidakse oma ebaedu põhjusteks pidada pigem iseendast tulenevaid probleeme, venekeelne elanikkond aga näeb ebaedu ühe põhjusena struktuurseid ühiskonna korraldusest tulenevaid tingimusi.

Üldine eluga rahulolu ja õnnetunne.
Veel 2000. aastate algupoolel oli eestlaste eluga rahulolu määr üks Euroopa madalaimaid, hakates aga jõudsasti ülespoole rühkima pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga 2004. aastal. 2007. aasta sügisel oli Eesti elanikest oma eluga rahul või väga rahul 78%, mis jääb vaid napilt alla Euroopa Liidu keskmisele näitajale (80%) Eluga rahulolu mõjutab kõige enam vanus: kui 20-aastaste seas on oma eluga rahul või väga rahul 87% vastajatest, siis 61–70-aastaste vastajate seas vaid 52%. Rahvusvaheline võrdlus näitab, et Eestis elavate vanemate inimeste madalam eluga rahulolu on tingitud pigem ühiskondlikest ja sotsiaalsetest kui bioloogilistest teguritest: samal ajaperioodil ja samade uurimuste raames kogutud andmete baasil puudub Soomes eluga rahulolu ja vanuse vahel vähimgi seos. Veelgi enam, Rootsis aastatel 1998–2000 läbi viidud analoogse esindusliku uurimuse kohaselt inimeste rahulolu ja õnnetunne vanuse kasvuga hoopiski tõusis. Vanusega on seotud tervis: mida tervemaks inimesed end peavad, seda õnnelikumad nad ka on (või siis vastupidi, mida õnnelikumad on inimesed, seda tervemaks nad ennast peavad). Just tervisenäitajad eristavad Eesti vanemaealisi negatiivses mõttes eakaaslastest Põhjamaades. Nende Eesti inimeste seas, kes hindavad oma tervist väga halvaks, on eluga rahulolevaid kolm korda vähem (30%) kui nende seas, kes hindavad oma tervist väga heaks (90%).

Kõrgharidusega Eesti elanike seas on eluga rahulolu ligi 18% kõrgem kui põhiharidusega vastajate seas. Inimeste õnne- ja rahulolutunne suureneb järk-järgult ka sissetuleku kasvades: vaid pooled inimestest, kelle perekonna netosissetulek kuus on vähem kui 5000 krooni on oma eluga rahul, samas kui nende seas, kelle sissetulekud on üle 20 000 krooni, on rahulolevate osakaal üle kolmekümne protsendi kõrgem.

Elukvaliteedi "kihistumine"

1. Ühtlaselt kõrge tasemega elukvaliteediga on 37% elanikkonnast (40%eestlastest ja 23 % mitte-eestlastest), keda iseloomustab vanus alla 40 aasta ja keskmisest kõrgem sotsiaalmajanduslik staatus ja eluga rahulolu. Kõrge elukvaliteet seostub ka suurema usaldusega ühiskonna institutsioonidesse, positiivse ja optimistliku suhtumisega Eesti arenguperspektiividesse ja kaasatusega kodanikeühendustesse.

2. Vastuolulise elukvaliteedi tasemega elanikkonna osa ehk objektiivselt hästi toimetulevad, kuid eluga rahulolematud moodustavad 17% elanikkonnast. Olles saavutanud eelmise grupiga võrreldava suhteliselt kõrge sotsiaalse staatuse ja majandusliku toimetuleku (84%) ollakse samas oma elu erinevate aspektide suhtes väga rahulolematud, sarnanedes kõige madalama elukvaliteedi tasemega isikuterühmale. Nimetatud gruppi kuuluvad isikud on keskmisest pisut enam seotud erinevate kodanikeühendustega, samas on nende usaldus ühiskonnainstitutsioonide vastu mõnevõrra keskmisest madalam ning kümnendik on valmis Eestist alaliselt ning 27% ajutiselt lahkuma. Rahulolematute grupp on ka oma sotsiaal-demograafiliselt koosseisult heterogeenne – grupi esindajad on enam-vähem ühtlaselt esindatud peaaegu kõigis sotsiaalsetes rühmades. Siiski on antud elukvaliteedi tüübi esindajatest pooled nooremad kui 40 eluaastat, samuti on see pigem iseloomulik mitte-eestlastele eestlastega võrreldes.

3. Rahulolevad ja leplikud (30%) on väiksemate materiaalsete võimaluste ja majandusliku toimetuleku tasemega ning tunduvalt madalama sotsiaalse positsiooniga. Samas aga on nende üldised rahuloluhinnangud ühtlaselt kõrged ning vaid paari protsendipunkti võrra madalamad kõrge elukvaliteediga isikuterühma rahulolunäitajatest. Gruppi iseloomustab väike ühiskondlik osalus ning negatiivsem suhtumine Eesti tänasesse ja tulevasse olukorda. Üle 60% antud rühma kuuluvatest inimestest on vanemad kui 40 eluaastat (üle 40% pensionärid), suhteliselt võrdselt on esindatud nii eestlased kui ka mitte-eestlased.

4. Madala elukvaliteediga elanikkonna osa moodustab 16% elanikkonnast. Ligi 90% rühma esindajatest ei saa praeguse sissetuleku tasemel hakkama, neli viiendikku tajub sotsiaalset võõrandumist ning enam kui pooled leiavad, et nad asuvad ühiskonna sotsiaalses hierarhias kolmel madalaimal astmel. Ka üldised rahuloluhinnangud on keskmisest oluliselt madalamad, kuid siiski võrreldavad „rahulolematute“ grupi vastavate hinnangutega. Valdav on pessimistlik hoiak Eestis toimuva suhtes ning usaldamatus institutsioonide vastu. Ligi 15% grupi esindajatest on võimalusel valmis Eestist alaliselt lahkuma. See elukvaliteedi tüüp on iseloomulik eelkõige vanemaealisele elanikkonnale: 34% antud rühma kuuluvatest inimestest on vanemad kui 60 eluaastat (35% kõigist pensionäridest, mitte-eestlased on eestlastega võrreldes enam esindatud).

Eesti elanike peamised elukvaliteedi erinevused ilmnevad põhiliselt vanuse ja rahvuse lõikes. Võrreldes eestlaste ja mitte-eestlaste elukvaliteeti moodustavaid komponente, ilmneb eelkõige elukvaliteedi tasemete erinevus – eestlaste elukvaliteet on ühtlaselt oluliselt kõrgem kõigi analüüsitud tunnuste järgi. Siiski võib täheldada ka teatud sisulist erinevust – teiste elukvaliteedi komponentide taustal ilmneb mitte-eestlaste oluliselt madalam rahulolu isikliku turvalisusega ning kõrgem sotsiaalse võõrandumise tase , mis viitab sotsiaalse keskkonna olulisele mõjule individuaalse elukvaliteedi kujunemisel. Veelgi suuremad sisulised erinevused elukvaliteedis ilmnevad noorte ja eakate isikute elukvaliteedi komponente analüüsides. Eakate keskmisest madalam elukvaliteet on tingitud nende ülimadalast sotsiaalsest positsioonist ja subjektiivsest võõrandumistundest, millele lisandub nii põhjuse kui tagajärjena võimalustevaene ja rahulolematust tekitav materiaalne olukord.

Lapse elukvaliteet

Vaesusuuringud Eestis on jätkuvalt välja toonud lapsed kui kõige enam haavatava vaesuse riskigrupi. Poliitilistes otsustes kasutatakse kergekäeliselt ära lastevanemate vähest jõudu laste heaolu kaitsta. Nii näiteks on pensionikindlustuse kulude osakaal SKP-s viimastel aastatel püsinud kuue protsendi piires, kusjuures tegelikud pensionide väljamaksed on suurenenud ligi kaks korda. Kuid peretoetuste (sh lastele suunatute) osakaal SKP-s on reaalselt kahanenud. Ehkki kulutused peretoetustele on viimaste aastate jooksul mõõdukalt kasvanud 2004. aastal kehtima hakanud vanemahüvitise arvel, ei ole ülejäänud kulutused laste heaolule kasvanud.

Lapse elukvaliteet perekonnasuhete süsteemis sõltub otseselt sellest, kuidas täiskasvanud oma sugulaste ja hõimlaste võrgustikus ning võrgustikuga toime tulevad. Tänapäeval on lapsed Eestis üha sagedamini ja üha varasemas eas vastakuti muutuvate sotsiaalsete ja bioloogiliste sidemetega – päris-, pool- ja kasuõdede-vendade ning omade ja „omandatud” vanemate, vanavanemate ja sugulastega. Kes on lapse perekond ja kellele ta saab loota?

Eemal elava vanemaga suhtlemine ja vanemalt ning temapoolsetelt vanavanematelt saadav tugi on lapse jaoks tõenäolisemad, kui vanemad on eelnevalt olnud abielus. Kui aga vanemad on elanud vabas kooselus, on toetusvõrgustikud üldiselt vähem välja kujunenud, jäävad hõredamaks ja lahkumineku puhul mittetoimivaks.

Eakaaslaste tähtsus lapse elus kasvab koos vanusega. Vähemalt korra nädalalas ollakse vahetult pärast tunde koos sõpradega ja umbes neljandik suhtleb sõpradega peaaegu iga koolipäeva lõpul. Umbes 40% teismelistest suhtleb iga päev sõpradega sms-i või interneti teel, internet suhtlusvormina on olulisel kohal umbes 70%-l teismelistest.

Kool suhtlemiskeskkonnana on lapse elukvaliteedi mõttes probleeme sisaldav. Koolis meeldib poistele vähem kui tüdrukutele ja kooli meeldivus kahaneb üldiselt koos vanusega: kui 11-aastastest meeldib väga koolis käia 12% poistest ja 19% tüdrukutest, siis 15 eluaastaks on neid jäänud vaid vastavalt 5 ja 6%. Võrreldes teiste maadega on Eesti lapsed kooli suhtes kõige kriitilisemad. Teiste maade taustal on Eesti kool laste hinnangutest lähtudes suhteliselt vägivaldne.

Euroopa võrdluses on Eesti lapsed suhteliselt vaesed, veel vaesemad on vaid Leedu ja Läti lapsed. Majanduslikus mõttes on mitteaktiivse(te) vanema(te)ga elavate laste elukvaliteet kõige madalam, puudutades 2006. aastal 8,2% kõigist alla 18-aastastest isikutest. Vanema töötuse mõju lapse elukvaliteedile on eriliselt märgatav. Üksikvanema peres kasvavate laste vaesusrisk on viimastel aastatel samuti kasvanud.

Laste vajadused on suurema varieeruvusega kui täiskasvanute omad ja need muutuvad kiiresti vanuse tõustes. Analüüs näitas, et juba kulutused koolieeliku riietele ja jalanõudele moodustavad 80% täiskasvanu vajaduste keskmisest ja on kasvanud pooleteisekordseks 18-aastaseks saamisel.
Lisaks lapse põhivajaduste täitmisele toidu, peavarju ja enesearendamise mõttes vajavad lapsed võrdsetel alustel kuulumist eakaaslaste gruppidesse. Vaesemast perest pärit laps kogeb suurema tõenäosusega majanduslikku ilmajäetust eakaaslastega võrreldes – tal on vähem taskuraha, rohkem puudust vajalikest asjadest ning võimalusi osalemiseks eakaaslaste tegevustes. Neil on endi hinnangul vähem sõpru kui teistel ja nad on vähem iseendaga rahul. Raha olemasolu aitab olla kaasatud, seda eriti tegevustes, mis eeldavad rahalise ressursi olemasolu.

Lapse elukvaliteedis on oluline osa sotsiaalsetel võrgustikel, nii täiskasvanute oma kasutamisel kui ka iseloodutel. Sõbralik ja ühtehoidev kooliatmosfäär, sõprade toetus, kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistide abi, ühiskonnapoolsete teenuste ja toetuste kättesaadavus tõstavad oluliselt määral lapse elukvaliteeti.

Eakate elukvaliteet
Eestis elas 65-aastaseid ja vanemaid inimesi 2008. aasta 1. jaanuaril 230 469, mis moodustas 17,2% kogu elanikkonnast. Väga vanu inimesi (85-aastaseid ja vanemaid) oli 17 899 (1,33% kogu elanikkonnast). Lähematel aastakümnetel on oodata just väga vana elanikkonna osakaalu kiiret kasvu Eesti ühiskonnas, mistõttu on eakate elukvaliteedi küsimused muutumas üha aktuaalsemaks.
Vananemisega kogevad inimesed oma elus enamasti mitmeid kaotusi (tervis, elukaaslane, töö, sissetulek, positsioon jne) ning eakate subjektiivne elukvaliteet sõltub suurel määral psühholoogilistest reservidest nende kaotustega toime tulemisel.

Eesti võrrelduna teiste Euroopa Liidu maadega paistab sarnaselt Põhjamaadele silma suhteliselt kõrge tööhõivega vanemas elanikkonna osas (52%), tööhõive on meestega võrreldes kõrgem naiste seas, eelistatakse töötamist täisasjaga. Sellise tööhõivelise käitumisega ületab vanem elanikkonna osa EL-i sihtmärgi aastaks 2010 (50%).

Eesti vanuriuuringu andmetel on üle 65-aastased inimesed suhteliselt vähe ühiskondlikult aktiivsed. Vaid 15% eakatest vastas, et nad võtavad osa ümbruskonnas korraldatavatest üritustest, umbes poole vastanute jaoks saab määravaks halb tervis, viiendik aga väitis huvipuudust. Eakate päevakeskustes käib regulaarselt umbes 15% eakatest. Kirikueluga on seotud ligikaudu veerand eakatest. Eakate madala ühiskondliku aktiivsuse põhjuseks on muuhulgas eakatele suunatud võimaluste vähesus. Ligi viiendik sooviksid osaleda ühisüritustel või kirikuelus, kuid mingil põhjusel ei saa seda teha, Eriti paistavad madala aktiivsusega silma mehed. Mehe elukvaliteet eakana sõltub enam leibkonnasisestest ressurssidest, samas kui naine kombineerib neid enam leibkonnaväliste ressurssidega.

Eesti eakate uuringutest selgus, et rohkem kui kaks kolmandikku 65-aastastest ja vanematest inimestest olid oma eluga üldiselt rahul. Eakate subjektiivne heaolu sõltub suurel määral tervisest ja toimetulekust ning tervishoiu- ja hoolekandeteenuste kättesaadavusest. Eestis halveneb eakate tervis tunduvalt kiiremini kui Euroopa Liidus keskmiselt. Majanduslikku toimetulekut hindasid rahuldavaks või heaks ligikaudu pooled eakatest.

Naaberlinnade Tallinna ja Helsingi heaolu-uuringu (Talsinki 2004) andmetel on Tallinnas elavate eakate subjektiivne elukvaliteet Helsingi eakatega võrreldes oluliselt halvem: Tallinnas on üksildus suurem, elutahe väiksem, plaanid tulevikuks ja rahulolu eluga märksa kehvemad. Enda vajalikkuse tunnetamine on ainus, milles erinevust ei ole Seejuures on üksinda elavaid eakaid Tallinnas märksa vähem (36% vs 67% Helsingis). Madalama elukvaliteedi hinnangu põhjuseks meie eakatel on ühelt poolt halvem tervis (haigeks või väga haigeks pidas end Tallinnas 52%, Helsingis 29% vastanutest), kuid ka tunduvalt halvem juurdepääs formaalsetele teenustele (Tallinnas kasutas selliseid teenuseid 4%, Helsingis 35%).

Kõige halvemas olukorras on kodus elavad hooldustvajavad eakad inimesed. Reservid eakate elukvaliteedi parandamiseks on nii tervishoiu- kui ka hoolekandeteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamises. Tulevikku vaadates on kõige edukam eakate elukvaliteedi parandamise strateegia elanikkonna üldise tervise parandamine ja iseseisva toimetuleku säilitamine kõrge eani, samuti vanuselise tõrjutuse vähendamine igal elualal. Lähitulevikus on aga võtmeteguriks eakate hoolduse parandamine, mis toob endaga kaasa ka keskealise ja noorema põlvkonna inimeste elukvaliteedi paranemise, on ju nende õlul praegu väga suur põdurate eakate hooldamisega seotud koormus.


Elukvaliteet Eestis Euroopa võrdluses

Eesti paigutub nii individuaalse kui ka ühiskondliku elukvaliteedi poolest kõige madalama elukvaliteediga riikide hulka Euroopas, edestades ühiskonna kvaliteedi poolest üksnes Lätit ning individuaalse elukvaliteedi osas ka Slovakkiat Eestiga samas riikide grupis on kõik teised Kesk- ja Ida-Euroopa riigid (v.a Sloveenia), samuti Portugal. Kõrgeima elukvaliteediga riigiks antud analüüsi tulemusel osutus Taani, kus kõik elukvaliteedi näitajad on ühtlaselt kõrged. Taanile järgnevad Norra, Rootsi, Soome ja Austria. Kõikide Põhjamaade asumine elukvaliteedi pingerea tipus ei ole ilmselt juhus, vaid iseloomustab valitud ühiskonnakorralduse jätkusuutlikkust ja head toimimist. Huvipakkuv on, et madala ja kõrge elukvaliteediga riikide gruppide vahel on suur vahe, mis annab tunnistust mitte ainult elukvaliteedi taseme erinevusest, vaid väljendab ka selle erinevuse kvalitatiivset olulisust.

Mis on need võimalikud tegurid, mis tingivad Eesti väga madala positsiooni elukvaliteedi pingereas? Eesti ühiskonna kvaliteeti enim pärssivateks valdkondadeks on 
- ühiskonnaliikmete kehv terviseseisund (tervelt elatud aastate arv), mis on madalaim kogu Euroopas, 
- madalaim füüsilise turvalisuse tase (kõrgeim tahtlike tapmiste määr) 
- väga väike sotsiaalkulutuste osatähtsus SKT-st.

Suhteliselt kõige parem olukord valitseb Eestis tööturul, kus keskmine töötuse määr oli 2006. aastal üks kõige madalamaid viimase 15 aasta jooksul. Individuaalse elukvaliteedi probleemid Eestis on sarnased ühiskonna elukvaliteedile: hirm langeda kuritegevuse ohvriks, rahulolematus tööga ning ainelise olukorraga.

Antud analüüsi tulemused näitavad, et ehkki majanduskasv on parandanud inimeste elujärge, ei ole see olnud piisav euroopaliku elukvaliteedi saavutamiseks.

Ühiskonna võimalused üldise elukvaliteedi tõstmisel avalduvad paljudel erinevatel tasanditel. Elutingimuste üldine paranemine on saavutatav, suurendades tööhõivevõimalusi, juurdepääsu haridusele ja tervishoiule, tõstes ühiskondliku turvalisuse taset ja vähendades kuritegevust, parandades üldist sotsiaalset infrastruktuuri ja pakkudes senisest tõhusamat sotsiaalset kaitset sotsiaaltoetuste- ja -teenustevõrgu arendamise teel. Üldise sotsiaalse sidususe tõstmine eeldab vähemarenenud piirkondade mahajäämuse vähendamist, võrdsete võimaluste laiendamist ja sotsiaalse tõrjutuse kahandamist. Inimestevaheliste sotsiaalsete sidemete tugevdamisel on oluline toetada ja kasvatada ühiskondlikku solidaarsust.

4. peatükk - Lõimumine ja elukvaliteet

4. peatüki autorid: Triin Vihalemm, Anu Masso, Piret Ehin, Ellu Saar, Kristina Lindemann, Peeter Vihalemm, Marju Lauristin

Etnilised erisused rahulolu hinnangutes: Eesti eripära Euroopa kontekstis

25 riigi võrdluses ilmnes, et Eestis on suurim erinevus enamus- ja vähemusgruppide eluga rahulolu hinnangutes – eestlased on eluga märgatavalt sagedamini rahul kui teised rahvusrühmad. Eluga rahulolu sõltub Eestis etnilisest kuuluvusest olulisemal määral kui Euroopas keskmiselt. Eesti eristub Euroopa üldpildis ka suuremate “kääridega” etnilise enamuse ja vähemuste eluga rahulolu hinnangutes – etnilise vähemusrühma liikmed on enamusega võrreldes eluga harvemini rahul, eriti keskealiste ja noorte põlvkonnas.

Üksikute hinnangukomponentide põhjal paiknevad Eesti vähemusrahvused riikide järjestuses viimases kolmandikus. Suhteliselt positiivsem hinnang materiaalsele olukorrale tuleneb sissetulekute suurenemisest ja materiaalse olukorra paranemisest Eesti venekeelse elanikkonna, sh eriti Eesti kodanike seas (Kasearu ja Trumm 2008). Samas on ka Eestile iseloomulik rahvusvähemuste madalam rahulolu riigi toimimisega, Eesti venekeelse elanikkonna seas on eriti viimastel aastatel süvenenud umbusk ja pessimism riigi suhtes (vt nt Integratsiooni monitooring 2008). Analüüs erinevate vanusrühmade lõikes näitab, et kui erinevus individuaalse rahulolu osas on põlvkondade võrdluses suhteliselt muutumatu, siis rahulolematus riigi toimimisega on noorema põlvkonna seas isegi suurem kui vanemate hulgas. Vähemuste nooremat põlvkonda iseloomustab ignorantsem hoiak poliitika ja suurem skepsis institutsioonide suhtes niihästi Euroopas üldiselt kui ka Eestis.

Eesti etniliste vähemuste eluga rahulolu hinnangud on statistiliselt olulisel määral seotud diskrimineerimise tajumisega – mida väiksem on tunnetatud diskrimineerimise määr, seda suurem on rahulolu riigi toimimisega ning ka isiklik õnnetunne. Eestis on etnilised vähemused nende endi hinnangul tunnetanud diskrimineerimist sagedamini, kui Euroopa riikide vähemused keskmiselt.

Eesti etnilist vähemusrühma iseloomustab Euroopa vähemustega võrreldes oluliselt madalam sotsiaalne kapital, seda nii suhtlusvõrgustike ulatuse, kodanikeühendustes osaluse kui usalduse osas. Siiski vähenevad nooremates vanuserühmades, seda nii Euroopas keskmiselt kui ka Eestis, erinevused enamus- ja vähemusgrupi sotsiaalses kapitaliseerituses.

Hoiakud ja osalus

Hoolimata naturalisatsiooni edenemisest on poliitiline kogukond Eestis jätkuvalt etniliselt lõhestunud. 2008. aasta kevadel läbi viidud uuringu (Riigikantselei 2008b) andmetel usaldab või pigem usaldab Eesti riiki 62% eestlastest ja kõigest 23% venekeelsetest elanikest.

Kui eestlased on kõigis küsitlustes alates 1993. aastast andnud väga selge eelistuse uuele poliitilisele korraldusele, siis kohalikud venelased on kõigis küsitlustes hinnanud nii nõukogudeaegset majandussüsteemi kui poliitilist režiimi positiivsemalt kui praegust. Siiski on hinnangute erinevus olnud Eestis palju väiksem kui Lätis, kus vahed lätlaste ja kohaliku venekeelse elanikkonna hinnangutes on olnud kõige suuremad. Leedus, vastupidi, on leedulaste ja mitteleedulaste hinnangud kõige ühtlasemad. Samas on kõigi Baltimaade puhul märgata, et aastatega on vahed põlisrahva ja vähemuste hinnangutes vähenenud ning uut poliitilist süsteemi endisest positiivsemaks hinnanute osakaal kasvanud ka venekeelse elanikkonna hulgas.

Varasemad uuringud on näidanud, et vähemuste hulgas on rahulolu poliitilise režiimi toimimisega tugevamas sõltuvuses majanduslikest teguritest kui põhirahvuse puhul. See annab alust arvata, et majanduskriis annab venekeelse elanikkonna hulgas levivale usaldamatusele veelgi hoogu juurde.

Vene emakeelega inimesed hindavad oma poliitilise tegevuse võimalusi, kaasatust kohaliku tasandi otsuste tegemisse ja võimalusi osaleda kodanikeühendustes märka ahtamaks võrreldes eestlastega. 90% venekeelsetest vastanutest pidas eestlaste poliitilise tegevuse võimalusi märksa paremateks võrreldes vähemusrahvustega, ning pooled küsitletutest leidsid, et eestlastel on hõlpsam osaleda kodanikeühenduste töös.

2008. aasta kevadel läbi viidud uuringu tulemused näitavad, et pronks-sündmustega kaasnenud usalduskriis on osutunud oodatust sügavamaks ja kestvamaks. Ei euroopalikud väärtused ega julgeolekukaalutlused võimalda sääraste mõõtmetega usalduskriisi eirata. Venekeelsete noorte mõnevõrra suurem poolehoid poliitilistele institutsioonidele, suurem samastumine Eesti rahvaga ning kõrgem hinnang oma poliitilisele mõjukusele ja kompetentsusele võrreldes vanemate earühmadega annavad lootust, et rahvuslikud erinevused poliitilistes hoiakutes võivad ajapikku kahaneda. Lõhe enamus- ja vähemusrahvuse poliitilistes hinnangutes on siiski nii suur, et selle vähendamisel ei saa jääda lootma põlvkondade vahetumise aeganõudvale protsessile.

Mitte-eestlased Eesti tööturul

Tööturul osutus siirdekogemus mitte-eestlaste jaoks oluliselt dramaatilisemaks kui eestlaste jaoks. Mitte-eestlaste töötuse risk on olnud pidevalt suurem eestlaste omast, samuti on nende mahajäämus tööturu tipppositsioonide hõivamisel võrreldes eestlastega olnud märgatav. Ka noorte puhul on erinevused olulised.

Käesoleva sajandi alguse majandustõus ei toonud kaasa olulisi muutusi riskide ja võimaluste jaotumisse. Eestlaste töötuse määr kahanes mitte-eestlaste omast kiiremini: kui 2001.aastal oli mitte-eestlaste töötuse määr eestlaste omast 1,6 korda kõrgem, siis 2006. aastal oli see vahe 2,4-kordne. Küll aga kahanes mõnevõrra eestlaste suur edumaa tööturu tipp-positsioonide hõivamisel: kui aastal 2001 töötasid juhtide või tippspetsialistidena veidi alla 30% eestlastest, mitte-eestlastest aga 15%, siis aastal 2006 olid vastavad näitajad 31% ja 19%, ehk vahe kahanes 2-kordsest 1,6-kordseks. Ka mitte-eestlastest noortel, kes oskavad hästi eesti keelt ja omavad Eesti kodakondsust, on eestlastest eakaaslaste omast 1,61 korda väiksem võimalus osutuda ametiredeli tipus olevaks.

Nii eesti keele oskus kui ka Eesti kodakondsus vähendavad mitte-eestlaste töötuse riski, kuid ei suuda seda ikkagi viia eestlaste omaga samale tasemele. Noorte puhul on aga märgatav positiivne suundumus: vähemalt nende puhul tähendab nii hea eesti keele oskus kui ka Eesti kodakondsus seda, et nende väljavaated vältida töötust on võrreldavad eestlastest noorte omadega. Selged autsaiderid on aga need noored, kellel ei ole Eesti kodakondsust ja kes ei oska eesti keelt.

Samas on mitte-eestlaste ootused palga osas diferentseeritud rohkem kui eestlastel: üks osa küsiks tööd otsides eestlastest sagedamini kõrget, nelja alampalka ületavat tasu, aga samas on eestlastest mõnevõrra rohkem ka madala, alla kahte alampalka jääva tasuga nõustujaid. 25–39-aastased mitte-eestlased on palga suhtes selgelt kõige nõudlikumad, aga ka noorimasse vanusegruppi kuuluvate mitte-eestlaste palgasoov ületab eestlaste oma. Ootuspäraselt on on Eesti kodakondsuseta või halva eesti keele oskusega mitte-eestlaste haridus- ja palganõuded tööd otsides eestlastest madalamad. Eesti kodakondsusega või eesti keelt oskavaid mitte-eestlasi, sealhulgas ka noori, iseloomustab eestlastega sarnaselt kindlustunne, et vajadusel nad leiaksid vastuvõetava töö Eestis.

Enesehinnangulises plaanis on riigispetsiifiline inimkapital väga oluline tööturu hoiakute kujundaja. Eesti kodakondsusega või hea eesti keele oskusega mitte-eestlaste (eriti noorte) ootused tööturul on üldiselt kõrgemad või sarnased eestlaste ootustele. Seevastu antud grupi reaalne positsioon tööturul viitab sellele, et sarnase haridustaseme ja muude võrdsete eelduste korral jäädakse eestlastele tööturukonkurentsis alla. Ootuste ja tegelikkuse vastuolu avaldub selgelt Eesti kodakondsuse ja hea keeleoskusega noorte mitte-eestlaste puhul, kelle väljavaated saada juhi või tippspetsialisti positsioon on eestlastest eakaaslastest oluliselt madalamad, samas aga nende ootused palgale on kõrgemad ning soov saada haridusele vastavat tööd sarnane eestlastega. Seega on tekkinud käärid ootuste ja ootuste realiseerimise vahel. Ilmselt on nii see asjaolu kui ka üldisem rahvusrühma alaneva mobiilsuse kogemus toonud kaasa mitte-eestlaste äärmiselt kriitilise hinnangu võimaluste võrdsusele tööturul.

Olulisimateks tingimusteks, millest sõltuvad vähemuse esindajate valikud ja võimalused tööturul, peetakse migratsiooni- ja vähemusrahvustele suunatud poliitikat, tööturu struktuure ning regulatsioone, ka heaoluriigi rolli, maandamaks toimetulekuriske või vastupidi, survestades asuma ka kõige viletsamale tööle.

Üldiselt võib öelda, et nooremate põlvkondade pealetulekuga rahvuslik lõhe Eestis ei vähene. Eesti Vabariigis sotsialiseerunud noored on oma vanemate ja vanavanematega võrreldes küll mõneti integreerunumad – nende sotsiaalne kapital on kõrgem, suur osa neist on poliitiliselt enesekindlamad ja usaldavamad ning eluga üldse rohkem rahul. Samas on ette näha probleeme tööturul – noorte ootused on kõrgemad kui võimalused. Samuti on noorte poliitiline osalus ja toetus suhteliselt madal, nad tunnetavad – Euroopa teiste riikide vähemusnoortega võrreldes – sagedamini diskrimineerimist. Seega on tõenäoline, et ka Eestis võib välja kujuneda nn “kolmanda põlvkonna probleem”: noored tunnevad pettumust ja tõrjutust ning selle pinnal hakkab arenema protesti-identiteet.

5. peatükk: Elukvaliteet tarbimis- ja infoühiskonnas

5. peatüki autorid: Veronika Kalmus, Margit Keller, Maie Kiisel, Kristina Reinsalu, Pille Pruulmann-Vengerfeldt

Tarbimisühiskond on mitmetahuline nähtuste kompleks, kus põimuvad globaalsed keskkonnaprobleemid – kui palju ja kuidas peaksime tarbima, et meie elukeskkond oleks jätkusuutlik – kui ka indiviidi tasandi küsimused elukvaliteedist: missugune tarbimise tase on tänases Eestis selline, et pakkuda inimestele “head elu”.

Eestis on aastaks 2008 välja kujunenud ‘küps tarbimisühiskond’, mis on läbinud mitu arenguetappi:

1988-1992 – üleminek nõukogulikust tarbimiskultuurist läänelikku: laia sortimendi teke kauplustes; tarbijate väga piiratud raharessurss uuest valikust osa saamiseks;

1993-1997 – süvenev kihistumine tarbimisvõimaluste alusel; esmane “nälja” kustutamine ja välismaist päritolu tarbekaupade (nt olmetehnika) muretsemine;

1998-2004 – tarbimiskultuuri “küpsemise” periood; estetiseerumine ja post-materialiseerumine (nt brändimises, reklaamis); elustiilile ja identiteediloomele suunatud tarbimise üha olulisemaks muutumine;
2005-2008 – Euroopa Liiduga liitumise järgne kasvav konsumerism (vähemalt kuni 2008 majanduskriisi alguseni); laenu- ja kinnisvarabuum ja tarbimismahtude kiire suurenemine, lastele ja noortele suunatud turundus. Tarbimisühiskonnast ajendatud uute teemade ja probleemide esiletõus avalikkuses, nagu keskkonnasäästlik tarbimine, laste ja noorte tarbimispraktikad.

Tarbimiskulutuste mahu kasv fikseeritud hindades ajavahemikus 1995-2006 on Eestis rohkem kui kahekordistunud, kuid samas Saksamaal oli kasv vaid pisut üle 10%.

Eurostati koostatud tegeliku individuaalse tarbimise indeksi (Actual Individual Consumption) järgi, mis mis mõõdab leibkondade suhtelist elatustaset inimese kohta nende poolt tehtud tarbimiskulutuste kaudu, on Eesti tarbimismahult EL uute liikmesriikide seas esimeste seas, jäädes maha ainult Tshehhi vabariigist ja Sloveeniast. Kuid Euroopa Liidu jõukamate ‘tuumikriikide’, eriti Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa ja Rootsi tarbimismaht on Eestist kuni kaks korda suurem.

Eesti elanikud väärtustavad tarbimise poolt pakutavat eneseväljendust üha enam. Nö bränditeadlikke tarbimisharjumusi kajastav konsumerismi indeks näitas pidevat kasvutendentsi: kõrge ja väga kõrge konsumerismi osakaal uuringus "Mina. Meedia. Maailm." küsitletute koguvalimis oli 2002. aasta lõpus vaid 13%, 2008. aastal aga tervelt 39%. Noorte tarbijate seas on kaasaegse tarbimismaailma väärtustamine kiiresti levinud – kasv on olnud 20%-lt 55%-le. Erinevused rahvuste lõikes on tunduvalt väiksemad kui põlvkondlikud iseärasused, kusjuures venekeelse elanikkonna seas on konsumerismi levik olnud jõudsamgi.

47% vastanuist oli tarbimisvõimalustega rahul, rahulolematus oli suur vaid 9%-l vastanutest. Süvenev majanduskriis ei olnud 2008 aasta lõpuks veel oluliselt kõigutanud tarbimise väärtust rahulolu allikana, ehkki tarbimismahud juba langesid. Veel oktoobris 2008 ei tunnetanud inimesed, et neil oleks tekkinud sagedamini kui enne probleemi raha piisavusest: mitte ühegi kaubagrupi või teenuse lõikes ei ole toimunud vähenemist, pigem vastupidi.

Tarbimis- ja infoühiskonna kujunemisega seotud nähtused avaldavad Eesti inimeste elukvaliteedile nii positiivset kui negatiivset mõju, kätkedes endas ühtaegu võimalusi ja riske. Konsumeristlik orientatsioon kaldub suurendama eluga rahulolu ning pakub võimalusi identiteediloomeks ja elustiili kujundamiseks. Teiselt poolt pole ülemäärane ja ebaratsionaalne tarbimine ja laenamine jätkusuutlik, tuues kaasa paljude indiviidide “lõhkilaenamise” ja maksejõuetuse ning keskkonnariskid. Samas ei ole säästev tarbimine ja konsumerism teineteist välistavad nähtused. Elanikkonna tarbimishoiakute kahe mõõtme –säästlikkuse ja konsumerismi- alusel eristuvad 4 tüüpi: 
- traditsiooniline säästlik ja mittekonsumeristlik tüüp (41%) 
- nii tarbimise kui säästmise suhtes ükskõikne tüüp (28%) 
- keskkonnateadlik kriitiline tarbija e "roheline konsumerist" (17%) 
- bränditeadlik "pillaja" (14%)

Noorte elustiilid ning tarbimiseelistused ja -hoiakud
Tarbimismaailm pakub lastele ja noortele rohkelt eneseteostuse ja identiteediotsingu võimalusi, samas võib nentida, et tarbijahariduse ja -pädevuse areng Eestis on alles algusjärgus. Seetõttu tunnetavad laste ja noorte vanemad küll tarbimisühiskonna poolt tekitatud pingeid – olgu need siis ressursside vähesusest või segadusseajavate valikute rohkustest tingitud – kuid ei oska nendega toime tulla. Noored ise tunnistavad, et “lahe” olemist defineeritakse suuresti rõivaste, aksessuaaride ja välimuse kaudu, samas annavad niisugused tõlgendusmallid sageli alust näiteks koolikiusamisele. 2005. aasta õpilasküsitluse “Noored ja meedia” (N=948) andmetel väitis 49% vastanutest, et rõivaste ja välimuse alusel on kedagi nende klassis kiusatud. Mõneti vastupidiselt stereotüübile, mille kohaselt võiksid kaubamärgid olla rohkem tüdrukute pärusmaa, on need leidnud olulise koha just Eesti poiste väärtushinnangutes, kellest 55% peab kaubamärke olulseks määrajaks riiete ja sporditarvete ostmisel.

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad on muutunud lahutamatuks osaks enamuse Eesti elanike, eriti aga noorte igapäevaelust. Eestis kasutab internetti 93% kõigist 6-17-aastastest lastest. Selle näitaja poolest jagab Eesti koos Hollandi ja Taaniga 27 Euroopa riigi seas 2.–4. kohta, jäädes ühe protsendipunkti võrra maha üksnes Soomest.

Vanematepoolse teadlikkuse ning järelevalve osas paigutub Eesti üle-Euroopalistes pingeridades aga järjekindlalt viimaste hulka. Näiteks vestleb vaid 50% Eesti vanematest oma lapsega sageli sellest, mida laps online-keskkonnas teeb (EL keskmine näitaja on 74%). Eesti eristub lapsevanemate suhtelise ükskõiksuse ja liberaalsuse poolest mitte üksnes Lõuna-Euroopa riikidest vaid ka Põhjamaadest ja Suurbritanniast, kus laste internetikasutus on Eestile sarnaselt kõrge. Eesti lapsevanemate hoiakud ja praktikad on võrreldavad eelkõige teiste “uue” Euroopa riikidega.

Eesti laste ja noorte ulatuslik internetikasutus iseenesest ei avalda ühemõtteliselt positiivset mõju nende elukvaliteedile, läbilöögivõimele ning aktiivseks ja kriitiliseks kodanikuks kujunemisele. Eesti lapsed on Euroopa pingerea eesotsas ka internetiga seotud riskide kogemise osas ning valdav enamus 15-19-aastastest noortest kasutab internetti ennekõike meelelahutuslikul ja suhtlemise eesmärgil. Ka loomingulisust ning kodanikuühiskonnas osalemist ja kaasarääkimist potentsiaalselt soodustavas online-sisuloomes domineerivad suhtlemisele ja identiteediloomele suunatud tegevused, veebi vahendusel arvamuse avaldamine ja sõna sekka ütlemine on noorte seas küllaltki vähelevinud.

Mitmesse info- ja tarbimisühiskonnas laste ja noortega seonduvasse probleemi suhtuvad noored ise üsnagi vähekriitiliselt, pidades neid nähtusi enesestmõistetavaks või mitte soovides või osates eakaaslaste sotsiaalsete praktikate kohta refleksiivset hinnangut anda. Eesti lapsevanemad paistavad lapsi puudutavate online-riskide tunnetamise osas Euroopa Liidu keskmiste näitajate taustal silma põhjendamatu optimismiga, ka laste internetitegevuste nõustamise ja järelevalve osas asetuvad meie lapsevanemad üle-Euroopalistes pingeridades viimaste hulka. Eesti kuulub koos Hollandi, Norra ja Suurbritanniaga maade rühma, mida iseloomustab nii laste internetikasutuse kui ka online-riskide kõrge tase. Erinevalt Eestist oskavad Hollandi ja Briti lapsed nende vanemate hinnangul online-riskidega võrdlemisi hästi toime tulla; vanemate poolse järelevalve osas on Holland samuti kõrgel ja Suurbritannia keskmisel tasemel. Eesti lapsed on aga Euroopa kontekstis täiesti unikaalses olukorras: kuuludes ühelt poolt kategooriasse “kõrge kasutus – kõrge risk”, on nad jäetud võrdlemisi omapäi veebidžunglisse seiklema, vaatamata sellele, et nende vanemate arvates ei pruugi nad seal alati kõige paremini hakkama saada.Tarbijapädevuse oluliste aspektide teadvustamine nii vanemate põlvkondade kui noorte endi poolt on alles algusjärgus. Info- ja tarbimisühiskonnas laste ja noortega seotud nähtused ja probleemid vajavad senisest põhjalikumat uurimist ja arutelu .

Praegune majanduskriis avaldab tarbimis- ja infoühiskonna arengutele tõenäoliselt pigem negatiivset mõju. Eratarbimine on oluline majanduskasvu mootor, ometi oleks moraalitu kutsuda inimesi üles valimatult rohkem tarbima. Selle asemel võiks juhtida enam tähelepanu teadlikele, Eesti majanduse huvide ning keskkonna ja inimeste tervisega arvestavatele tarbimisvalikutele, näiteks Eestis toodetu eelistamisele, keskkonnasäästlikele toodetele, mahetoitumisele, enda tervisesse ja laste haridusse investeerimisele. Põhiküsimused, mille osas keerukatel aegadel tuleks järele mõelda ja tegutsemisstrateegiaid luua, seisnevad selles, kuidas sotsialiseerida noori ja harida täiskasvanuid olemaks sotsiaalselt aktiivne, elutervelt skeptiline, kainelt mõtlev ja vajadusel kriitiline – selline tarbija ja uue meedia kasutaja, kes kommerts- ja internetimaailmaga silmitsi seistes oskab kasutada kõiki võimalusi ja vältida riske, langetada pädevaid valikuid ja seista südilt oma õiguste ning avalike huvide eest.

6. peatükk: Majandus ja heaolu

6. peatüki autorid: Erik Terk, Helje Kaldaru, Anneli Kaasa, Alari Purju, Raul Eamets, Reelika Leetmaa, Silja Lassur, Külliki Tafel-Viia

Kokkuvõte: Erik Terk

• Võrreldes Euroopa riikide objektiivseid näitajaid, mis iseloomustavad heaolu ja edasise arengu potentsiaali erinevaid komponente, samuti aga hinnanguid, mida inimesed nende komponentide seisunditele või funktsioneerimise tulemuslikkusele annavad, näeme, et Euroopa riike võib ikkagi veel jagada “kahte liigasse”, tugevamasse ja nõrgemasse, kusjuures riikide jaotus nende kahe liiga vahel sõltub sellest, mis kriteeriumi alusel liigitus toimub ainult väga vähesel määral. Eesti kuulub praegu selgelt teise, nõrgemasse liigasse, seda mitte ainult inimkapitali sünteetilise üldnäitaja alusel hinnates kuid, vaatamata viimasel perioodil toimunud jõudsale majanduskasvule, ka majandusliku rikkuse järgi. Ainsaks sünteetiliseks komponendiks, mille puhul võiks väita, et Eesti on ületamas kahe liiga vahelist piirjoont, või vähemalt sellele väga lähedale jõudnud on sotsiaalse kapitali tase (“institutsioonide kvaliteet ja usalduse (nii teiste inimeste kui institutsioonide suhtes) tase.

• Iseloomulik on aga Eestile see, et inimeste subjektiivsed hinnangud on enamike hinnatud komponentide puhul riikide võrdluses paremad kui hinnatavate nähtuste enda tase. Rahuolult oma majandusliku seisundiga oleme teiste riikidega võrreldes paremas seisus kui majanduslikult rikkuselt, rahulolult hariduse ja tervisega paremal kohal kui inimkapitali objektiivselt seisundilt jne. Võimalik, et taoline suhteline ülehindamine on aidanud meil arendada hoogsamalt oma majandust, ei saa aga ka välistada, et ta on kihutanud meid ka ületarbimisele või tervise, kõrge kihistumise jms oluliste nähtuste alahindamisele. Küsimus on see, kuidas peab mõnevõrra üleskrutitud enesehinnang endale kui ühiskonnale vastu majanduslangusega saabuva tagasilöögi ning kas säilib usaldus üksteise ja meie ühiste institutsioonide vastu.

• Alates selle aastakümne algusest on Eestis kasvanud nii SKP kui sotsiaalkulud, samas on SKP kasv olnud oluliselt kiirem kui sotsiaalkulude (tervishoid, haridus, sotsiaalne kaitse) kasv. Taoline areng tagas küll eelarve tasakaalu ja ülejäägi (viimane on küllalt oluline, arvestades et oleme sisenenud majanduslanguse perioodi), on aga inimkapitali pikemaperspektiivse tugevdamise, mis on ka tuleviku majanduskasvu oluline eeldus, seisukohalt ettevaatlikukstegev. Majanduslangus ähvardab luua rea juba kriitilisel tasandil olevaid sotsiaalkulutusi veelgi madalamale, mis takistab kriisi väljumisel uue jõulise majanduskasvutsükli vallandamist. Tõsiselt analüüsida tuleks Eesti haridusmudeli jätkusuutlikkust.

• Seoses majanduslangusega kaasneva tööpuuduse tõusuga on Eestis palju diskuteeritud vajaduse üle muuta tööturg paindlikumaks. Selles suunas töötab ka uus töölepinguseadus. Samas ei saa rahvusvaheliselt Eesti tööturgu lugeda jäigaks. Ehkki riiklikud regulatsioonid seoses tööturuga on olnud suhteliselt ranged on seda kompenseerinud sotsiaalpartnerite kokkulepete kaudu toimiva regulatsiooni nõrkus. Töökohtade dünaamika on olnud suhteliselt kõrge ja võib eeldada, et ka edaspidi toimub Eesti majanduse ümberstruktureerimine ja kriisist väljumine eelkõige tööturu, mitte näiteks riiklike makromajanduslike abinõude kaudu.

Probleemiks on pigem see, et Eestis on seni kas alarahastatud või muudel põhjustel nõrgalt toimivad sellised süsteemid, mis peaksid paindliku tööturuga kaasas käima (nn flexsecurity süsteemid ehk turvalise paindlikkuse süsteemid) nagu täiskasvanukoolitus ja aktiivse tööpoliitika meetmed, samuti on Eestis kulutused sotsiaalsele kaitsele madalad ja töötuskindlustussüsteem suhteliselt jäik.

• Kui lähiaastatel on Eestis tõenäoliselt keskseks küsimuseks tööstuse ja tööstusliku tööhõive käekäik, siis pikemas perspektiivis sõltub meie tulevik eelkõige sellest, kui edukalt me suudame liikuda kaasaegse teadmusregiooni mudeli suunas. Selle mudeli realiseerimisel on võtmeroll endale rahvusvahelises tööjaotuses uusi, eelkõige teeninduslikke funktsioone haarata suutvatel linnadel. Äärmiselt oluline on, et Tallinna ja Tartu linnaregioonid suudaksid koondada keerukal kõrgtehnoloogilisel teenindusel (knowledge-intensive high-tech services) baseeruvat tööhõivet, kujuneda rahvusvaheliselt tõsiseltvõetavateks ja hästivõrgustunud teadmusregioonideks.

Mõned eeldused selleks, eelkõige kõrge kõrgharidusega töötajate osakaal tööjõus on selleks olemas, osa tuleb alles luua. Kuna teadmuslinna/teadmusregiooni tekke üheks oluliseks eelduseks on keskkonna atraktiivsus talendikate inimeste jaoks ja linnakeskkonna võime toetada ja ergutada loovust tähendab suund teadmuslinna loomisele ühtlasi ka pürgimust loomelinna mudeli realiseerimisele. Siit tuleneb aga vajadus käsitleda teisiti, kaasaegsemas võtmes kultuuri ja kultuuriga seotud eeldust kaasaegsete, rahvusvahelises suhtluses toimivate majandusstruktuuride väljakujundamiseks, muuta linnade mentaalsust avatumaks ja loomingulisemaks, arendada kultuuri ja ettevõtluse sümbioosi (loomemajandust), muuta linnakeskkonnad loomeinimeste ideede rakendamise kaudu atraktiivsemateks.

7. peatükk: Eesti inimarengust ja sotsiaalsetest riskidest majanduskriisi kontekstis

7. peatüki autorid: Marju Lauristin, Erik Terk

Kuidas hinnata Eesti ühiskonna sotsiaalset jätkusuutlikkust praegusel arenguhetkel?

Analüüsides tänases majanduskriisi situatsioonis Eesti inimarengut, on paratamatult esiplaanil teistsugused küsimused, kui need, millele otsiti vastust aasta tagasi. Majandustõusu ajal oli tähelepanu keskpunktis inimarengu mahajäämus, mis tõendas vajadust panustada rohkem vahendeid sotsiaalsele arengule. Ehkki käärid Eesti majandusarengu taseme ja näiteks rahva tervise vahel pole aastaga vähenenud, on täna hoopis rohkem põhjust arutleda inimarengu üle ka teisest vaatevinklist – kui ressursist, mis võimaldab (või ei võimalda) ühiskonnal raskustega toime tulla (vt tabel 7.1)

Kuidas mõjutas 2004. aastast kuni 2008. aasta alguseni toimunud hoogne majanduskasv Eesti elanikkonna elukvaliteeti?

Tagasi vaadates tõdevad mitmed inimarengu aruande peatükkide autorid, et aastad 2004–2008 olid märkimisväärsed just rahva heaolu kiire kasvu poolest, mida peegeldasid kõrged eluga rahulolu hinnangud. Ühelt poolt vähenes mõnevõrra sissetulekute ebavõrdsus ja vähem inimesi olid vaesuses või vaesusriskis. Teisalt jõudis järjest suurem osa ühiskonnast tarbimistaseme poolest elukvaliteedini, mis on võrreldav jõukate riikide omaga. Võime öelda, et viimaste aastate majandusliku tõusuga kaasnes Eesti ühiskonnas senisest enam kindlustatud keskklassi kujunemine. Inimeste sotsiaalset enesehinnangut hakkasid senisest enam mõjutama info- ja tarbimisühiskonna arusaamad ja võimalused. Samas levis muretu tarbijalikkus, asjadekultus ja sotsiaalne passiivsus ning süvenes lõhe vanema ja noorema põlvkonna ning erinevate piirkondade elukvaliteedis. Püsis erinevus eesti- ja venekeelse elanikkonna eneseteostusvõimalustes.

Mis ohustab Eesti inimarengut kõige rohkem praegusel arenguhetkel?

Kõige suuremaks mureküsimusekson jätkuvalt sotsiaalsetest ja käitumuslikest põhjustest tingitud madal oodatava eluea pikkus, seda eriti meestel, ning nii meeste kui naiste lühikeseks jääv aeg elada oma elu täisväärtuslikult ja aktiivselt. Naiste pikemale elueale vaatamata on nende aktiivselt ühiskonnas osalemise aeg sama lühike kui meestel, ennustades vanadusepõlves suhteliselt vara saabuvat sõltuvust hoolekande- ja tervishoiusüsteemist. Inimarengu aruandes pakutav pilt sellest, kui suured on oma tervise suhtes hoolimatust käitumisest tingitud elu- ja tööaastate kaotused ning kuidas selline olukord mõjutab ka Eesti majanduse arengut annab alust pidada rahva tervist Eesti riigi üheks kõige olulisemaks probleemiks. Eesmärgiks lähema aastakümne jooksul on Eesti meeste ja naiste keskmise eluea pikenemine ning ka vanemas eas inimeste aktiivse ühiskonnas osalemise toetamine. Aeg on mobiliseerida selle eesmärgi saavutamisele kogu ühiskond, nii riigiasutused, tervishoiu- ja haridussüsteem, kodanikuühiskond kui kõik pered ja suhtlusvõrgustikud. Infot masendavast olukorrast ja teadmisi sellest, kuidas oleks õige toimida, on piisavalt. Vaja on riigi ja rahva ühist tahet ja konkreetseid samme eluterve Eesti suunas liikumiseks, vaatamata mistahes majanduslikele raskustele.

Otsapidi jookseb rahva tervise probleem aga laiemasse väärtuste, elulaadi, inimsuhete, kasvatuse ja kultuuri valdkonda. Seetõttu on teiseks ohutsooniks tervise kõrval noorte elulaadi ja väärtushinnangute probleemid, noore põlvkonna elukvaliteet. Ühelt poolt on seda kujundanud hüppeliselt suurenenud materiaalsete võimaluste rohkus, teisalt aga on see tekitanud selliste sotsiaalsete riskide leviku, mis seavad tõsisesse ohtu Eesti ühiskonna sotsiaalse jätkusuutlikkuse järgnevatel kümnenditel. Inimarengu aruandes toodud faktid narkomaania, alkoholismi, koolivägivalla, noorte ja vanema põlvkonna vahelise kontakti vähesuse kohta osutavad noorte sotsialiseerimiskeskkonna (kuhu kuuluvad pere, kool, kooliväline vaba aja keskkond ja meedia) võimetusele vältida noore põlvkonna murettekitavalt suure osa sattumist ühiskonna ääremaadele töötutena, narkomaanidena, seaduserikkujatena. Samas näitavad rahvusvahelised haridusuuringud ka seda, et praegune haridussüsteem tagab küll suurema osa noorte tubliduse aineõppijatena, kuid ei loo piisavalt võimalusi noorte isiksuse arenguks ja väärtuskasvatuseks.

Kolmandaks läbivaks murejooneks on nii tervise kui laiemalt kogu elukvaliteedi liiga suured erinevused piirkonniti ja rahvuste lõikes, mis on tekitanud näiteks Kirde-Eestis erinevate sotsiaalsete riskide kuhjumise. Olukorras, kus riigi majanduslikud võimalused kahanevad, võib see viia sotsiaalsete pingete plahvatusliku tõusuni. Samal ajal on venekeelsel elanikkonnal välja kujunenud kõrgendatud ootused ja tugevam sõltuvus riiklikest turvasüsteemidest, kui seda on eestlastel, mis tekitab soodsa pinnase protestimeeleoludega manipuleerimiseks. Kuid lisaks venekeelsele elanikkonnale on ka teisi sotsiaalseid gruppe, kelle haavatavus on kriis ajal kõrgem just selle pärast, et nad on rohkem sõltuvad riiklikust poliitikast. Sellised haavatavad rühmad on pensionärid ja puudega inimesed, kelle seas leviv hirm ja abitusetunne võivad mõjutada kogu ühiskonda.


Milliseid inimarengu apekte mõjutab kriitiline situatsioon majanduses kõige rohkem?

Kõige otsesemalt mõjutab inimarengut olukord tööturul, juba alanud ning 2009. aastal lumepallina süvenev tööpuudus. Esmakordselt tabab töökaotus siirdeühiskonna „võitjaid“, kõrgharidusega ambitsioonikaid ja tarbimishimulisi noori, kelle sotsiaalne enesehinnang ja muretus on senini olnud väga kõrged. Nende gruppide ootused tööturumeetmete suhtes, sh ümberõppevajadused, on sootuks teistsugused, kui töötuks jäänud kangrutel või kaevuritel. Samas on nendel ka olemasolev sotsiaalne ressurss palju suurem. Sellele saaks rajada Euroopa Sotsiaalfondi kasutamise sootuks suuremal määral ettevõtluse arendamiseks. Seda olukorda ei kajasta praegune tööturupoliitika, kus kõrgharidusega töötutega praktiliselt polnud vaja arvestada.

Noorte perede kõrge laenukoormus (mis oli üheks argumendiks vanemapalga vastavusse viimisel senise töötasuga) võib kaasa tuua kriitilise olukorra paljudes peredes, kui vanemapalga saamise aeg lõpeb, ilma et avaneks töövõimalust. Seetõttu oleks mõistlik kaaluda vanemapalga suuruse kärpimist, pikendades pigem selle maksmise aega. Vaatamata majanduskriisile ei saa loobuda lastehoiu arendamisest. Ka üldisemalt tuleks majanduskriisi tingimustes eriti tähelepanelikult suhtuda lastega peredesse, eriti neisse, kus on vaid üks leivateenija, ja eriti olukorda, kus ka see ainuke leivateenija võib jääda tööta. Kui selle tagajärjel lapsed jäävad ilma võimalusest saada kvaliteetset haridust, osaleda huvitegevuses ja spordis, on sellel kaugeleulatuvad sotsiaalsed tagajärjed.

Väga ohtlikku mõju avaldab majanduslangus tervisele, eeskätt sotsiaalse stressi kaudu, mis veelgi suurendab Eestis niigi pretsedenditult kõrgeid südameveresoonkonnahaiguste, alkoholismi ja narkomaania, depressiooni ja suitsiidi riske, samuti ka vägivalla ja agressiivsuse tendentse nii perekondades kui koolides ja tänaval.

Silmas pidades sotsiaalseid ja rahvuslikke erinevusi nii usalduses riigi suhtes kui võimekuses raskustega toime tulla, on tõenäoline sotsiaalse protesti ja konfliktide võimendumine juhul, kui meedia, poliitikud ja kodanikuühiskond ei suuda tekitada ja hoida ühiskonnas valmisolekut ja usku üheskoos raskustest ülesaamiseks.

Milline poliitika aitaks kriisist inimarengu suhtes võimalikult valutult välja tulla?

Majandus- ja eelarvepoliitikas (millest suuresti sõltub ka sotsiaalpoliitika) on selles olukorras eriti tähtis arvestada, et ka raskete otsuste tegemisel ei kaotataks silmist nende sotsiaalset mõju, püüdes 
- vältida või vähemalt pehmendada haavatavate sihtrühmade elukvaliteedi halvenemist (negatiivseks näiteks olid selles suhtes puuetega inimeste ja pensionäride elukvaliteeti halvendavad otsused 2008. aasta lõpul); 
- vältida terviseriskide suurenemist ja jätkata ennetustööd rahva tervise parandamiseks; 
- ära hoida kriisi negatiivsed mõjud laste elukvaliteedile, rakendades spetsiaalseid toetusmeetmeid lastevanemate töötuks jäämise korral; 
- ära hoida negatiivsed demograafilised mõjud nii sündivusele kui väljarändele; 
- ära hoida paanikat ja rahvuslike ning sotsiaalsete pingete teravnemist.

Kuna riigil raha napib, tuleks just majanduskriisi ajal pöörata suuremat tähelepanu elukvaliteedi mittemateriaalsetele aspektidele, eriti psühholoogilisele turvalisusele. Eriti oluline on hoida usaldust selles suhtes, et riigivõim tegutseb avalikes huvides ja hoolib inimeste muredest.

Olulisel määral aitaks kriis mõjusid leevendada Euroopa Sotsiaalfondi jm Euroopa rahade sihipärasem kasutamise inimarengu (st rahva tervise, iibe, elukvaliteedi, hõive, osaluse, noorte sotsialiseerimise, riskigruppide kaitse jms) seisukohalt, jälgides hoolikalt projektide sisulist vastavust kõige pakilisematele sotsiaalsetele vajadustele (ministeeriumid koos omavalitsuste, teadlaste ja kodanikuühiskonna partneritega peaksid need prioriteedid veelkord läbi kaaluma ja sõnastama konkreetsete eesmärkide ja tingimustena projektikonkursside läbiviimisel). Kriisi olukorras on eriti häiriv bürokraatia ja asjatu ajakulu, mis pidurdab eurorahade liikumist ja projektide elluviimist. Projektide tulemuslikkust inimarengu seisukohalt peaksid analüüsima teadlased ja kodanikuühiskonna esindajad.

Kas saaks kriisisituatsiooni kasutada väärtushinnangute muutmiseks, sotsiaalse kapitali suurendamiseks?

Ei ole sugugi vältimatu, et kriisist tekkinud sotsiaalne pinge peaks muutuma aknaid purustavaks ja riiki lammutavaks negatiivseks energiaks. Kodanikuühiskonna algatusvõimele reaalse väljundi tagamine on parim tee kriisi negatiivsete sotsiaalsete mõjudele ennetamiseks ja vältimiseks. Kriis annab tõuke väärtuste muutumisele, materiaalsete eduväärtuste asendumisele sotsiaalsete ja vaimsete väärtustega. Perede tarbimisvõimalusi piiravas kriisiolukorras on kergem hakata uute asjade muretsemise asemel väärtustama tervist, vaimsust, inimsuhteid, igas peres üksteisele, eriti aga lastele ja noortele pühendatavat aega, tähelepanu nõrgemate suhtes, hoolivust looduse ja kaasinimeste vastu.

Investeerimine tervisesse, haritusse, sotsiaalsesse kapitali, noore põlvkonna väärtuskasvatusse ei vaja kallist importkaupa ega kulukaid infrastruktuure, küll aga vaimset erksust ja korraldavat pealehakkamist. Samas on siiski vaja märgata, et sotsiaalne kapital ei kasva iseenesest tühjal kohal ega lahtise taeva all – ta vajab avalikku ruumi, infot ja suhtlust, innustavaid sümboleid ja pühendunud omakasupüüdmatuid eestvedajaid. Sellest vaatepunktist on väga oluline roll kultuuriasutustel ja rahva vaimset toonust toetavatel kultuurisündmustel.

Kriisisituatsioonis avanevate uute võimaluste äratundmiseks ja kasutamiseks on vajalik nii nende probleemide avalik arutelu, kui ka ettevõtjate, ametnike, organisatsioonide juhtide ja tippspetsialistide, poliitikute ja kodanikuühenduste liidrite koolitus, mis aitaks vabaneda rutiinsest mõtlemisest ja innustaks otsima uusi eesmärke ja arenguteid.

Kuidas peaks ühiskonna sotsiaalseid ressursse silmas pidama majanduse kriisistrateegiate kujundamisel ja eelarveprioriteetide seadmisel?

Kriisistrateegiate kujundamisel on kaks aspekti. Esiteks paratamatu vajadus küllalt järsu kulude kokkuhoiu järele, kus avaliku sektori eelarvekulude kärpimisel on keskne tähtsus, ja teiseks, majanduse kiirele ümberkohandumisele, uue tööhõive loomisele, investeeringute saamisele jms eesmärkidele suunitletud meetmete käivitamine. Ühiskonna sotsiaalsed ressursid ja saavutatud inimarengu tase mõjutavad neid mõlemaid.

Eelarvekulude kokkutõmbamisel on vajalik leida kompromiss ühelt poolt ühiskonna nõrgemas seisus olevate kihtide taluvuspiiri ja teiselt poolt arengupotentsiaali hoidmise vahel. Kulude kokkuhoid infrastruktuurilt või hariduselt ei pruugi olla pikema perspektiivi seisukohalt õigustatud. Samas ei saa lubada ka sotsiaalse potentsiaali pöördumatut allakäiku. Taolise keeruka ülesandega edukas toimetulek on võimalik vaid siis, kui ühiskonnas on olemas usk iseenda ja usaldus oma juhtijate vastu.

Ka majanduse arengut stimuleerivad meetmed saavad anda tulemusi vaid siis, kui vastavatel institutsioonidel on olemas võimekus neid kiiresti, aga läbimõeldult välja töötada ja
käivitada ning on olemas ka inim- ja sotsiaalne potentsiaal, mis suudab neid meetmeid
piisavalt hästi ära kasutada. Siia kuuluvad nii ettevõtjate initsiatiivikus, paindlikkus, koostöövõime, võimekus rahvusvaheliselt tegutseda, kui väga olulise tegurina tööjõu haridustase. Reeglina on kõrgharidusega tööjõule omane parem ümberorienteerumisvõime, kõrgem paindlikkus, see võib saada Eesti jaoks oluliseks ressursiks.

Rahvusvaheline majanduslangus sisaldab peale ohtude ka teatud võimalusi. Jõukamad naabermaad satuvad tugevdatud surve alla, et viia kulude kokkuhoiu motiivil oma tootmist või osaliselt ka teenindust (koos klientidega) odavamasse, aga siiski piisavalt usaldusväärsesse keskkonda. Ka pankadel on põhimõtteliselt krediidiressurssi olemas, selle käikurakendamist aga takistab nõrk usaldus võimalike adressaatmaade makromajandusliku või sotsiaalse stabiilsuse, institutsioonide ja ettevõtluskultuuri taseme vastu. Juhul, kui Eesti, olles siiski veel odavamat tegevuskeskkonda pakkuv maa, suudab näidata, et ta toimib ka rasketes kriisitingimustes efektiivselt ja suudab säilitada sotsiaalset stabiilsust ning majandusprobleeme ületada, võib ta saada olulise eduseisundi teiste maade ees ja väljuda raskest arengutsüklist võitjana.

Millist majandusarengu kriisistsenaariumi võiks pidada inimarengu seisukohalt paremaks?

Võimalikke kriisistsenaariume saab eristada ühelt poolt valitsuse meetmetepaketi iseloomu järgi ja teiselt poolt selle järgi, kui palju halvenes või ei halvenenud rahvusvaheline majanduskeskkond pärast meetmete võtmist. Sealjuures on paraku praktiliselt võimatu vähegi täpsemalt ennustada, mis ja kui kiiresti rahvusvahelise majanduse fooniga ikkagi juhtub.

Valitsuse tegevuses võib esile tulla kolm võimalust: A. valitsus võib meetmete võtmisega venitada; B) võib eelistada aktiivsemat, kuid valdavalt siseturule orienteeritud ja tööhõive säilitamisele suunatud meetmete paketti; C) võib orienteeruda aktiivsemale ekspordiorientatsiooniga paketile. Teisalt väliskeskkond võib areneda kahel moel: 1) hakata tasapisi veel selle (2009) aasta jooksul stabiliseeruma ja seejärel paranema, 2) jätkata langust. Viimasel juhul võib eristada edasist järsku langust või siis mitte nii järsku olukorra halvenemist, aga lihtsalt venimajäävat pikka kriisi.
Saame vähemalt kuus erinevat stsenaariumi varianti : A1, A2, B1, B2 , C1 ja C2 (tabel 7.2).

Tabel 7.2 Majandusarengu võimalikud variandid valitsuse erineva teguviisi ning väliskeskkonna lühema või pikemalt jätkuva languse korral

Majandusliku kriisistsenaariumi liik	1. Kiiresti stabiliseeruv ja paranev väliskeskkond	2. Järsemalt või laugemalt langemist jätkav väliskeskkond
A. Otsustamist edasi lükkav	A1 – suur risk ebaõnnestumiseks	A2 – kindel katastroof
B. Sotsiaalseid prioriteete järgiv	B1 – lisavahendite leidmisel õnnestumise võimalus	B2 – pikema languse puhul ei ole jätkusuutlik
C. Ettevõtluse prioriteete järgiv	C1 – lootus õnnestumisele, eeldab sotsiaalset kokkulepet	C2- järsema, kuid kiirema variandi puhul võib õnnestuda, eeldab ettevõtjate ja töötajaskonna ühist pingutust; väliskeskkonna pika languse korral suur ebaõnnestumise tõenäosus

 

 

 

 

 

 

A-tüüpi poliitika puhul ei suudeta mingit selgemat ja jõulisemat lähenemist välja mõelda ja /või realiseerida. Natuke suudetakse kulusid kokku tõmmata, aga mitte piisavalt. Tasapisi ammendatakse reservid. Laenu võtta ei üritata. Ei julgeta võtta riske mingi selgema stimuleerimisprogrammi väljatöötamiseks, pealegi poleks sellise programmi jaoks rahagi. Stsenaariumi A1 puhul, st soodsa pöörde puhul väliskesskonnas, võib taoline poliitika isegi riski piiril välja mängida, stsenaariumis A2, sõltumata sellest, kas realiseerub järsuma languse või venimise taoline allvariant, viib aga selline otsustamatus selgelt katastroofi. Valitsusel tuleb pöörduda abi saamiseks Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF-i) poole, heal juhul kordub Lätis nähtud variant, halvemal juhul hullem.

B-tüüpi poliitikale on iseloomulikud eelkõige kaks eesmärki: hoiduda kõrgest tööpuudusest ja seista selle eest, et raskesse seisu sattunud inimestele ja peredele laieneksid suuremas mahus riigipoolsed tugimeetmed. Esimese eesmärgi osas saab rõhuda osalisele tööajale, palkade vabatahtlikule piiramisele ettevõtetes, ümberõppele, stardiabile tootmise lõpetanud ettevõtete töötajatele omal käel ettevõtluse alustamiseks; teise eesmärgi osas töötute abirahadele, pensionide tasemelhoidmisele, korterilaenude ajastamisele jne. Tõsiseks pähkliks taolise poliitika realiseerimisel, seda isegi juhul kui tööpuuduse suurenemist õnnestub pidurdada, kujuneb aga finantskatte leidmine vajalikele meetmetele ja toetustele, samuti on taolise lähenemise puhul vajaliku suurusega eelarvekärpe tegemine väga raske, sest kärpimine eeldab sotsiaalse suunitlusega kulude kallale minekut. Väljapääsuks võiks olla kas jõukama elanikkonna täiendav maksustamine (progressiivne tulumaks, automaks) või siis püüd iga hinna eest välislaenu hankida. Tõenäoliselt kumbki ressursside hankimise suund korralikult ei käivitu ja riigi rahaliste reservide ammendumine ei toimu oluliselt aeglasemalt kui A-poliitika puhul. Väliskeskkonna paranemahakkamise puhul (B1 variant) võib stsenaarium toimida, variandi B2 puhul sõltub kõik sellest, mis versioonis see stsenaarium tekib. Kui tegemist on lühikese, võib-olla isegi järsu langusega, aitab stsenaarium vastu pidada, inim- ja sotsiaalse potentsiaali degradeerumist vältida. Pikema pidurduse puhul jääb aga vaesustuva rahvastikuga riigi sisenõudlus igal juhul madalaks, mis koos makromajanduskeskkonna halvenemisega paneb stsenaariumi jätkusuutlikkuse küsimärgi alla.

C-tüüpi poliitika tähendaks valitsuse toetust, eeldatavasti valikuliselt, ekspordivõimekatele ettevõtetele, näiteks riigi poolt nende krediiditaotluste garanteerimist. Mõeldakse välja ka tugevdatud meetmeid ekspordiorientatsiooniga välismaiste firmade sissetõmbamiseks. Sellega kaasneb ka suhteliselt resoluutne eelarvekärbe, kuna makromajanduskeskkonna kordasaamist, sh eurole üleminekut, loetakse selle strateegia üheks põhitingimuseks. Kannatavaks pooleks võivad kujuneda sotsiaalse loomuga toetused ja pensionid. Poliitika võib stsenaariumi C1 puhul anda väga häid resultaate, ta aitab kaasa majanduse restruktureerumisele ja lühikese aja jooksul ei pruugi veel alla käia ka inim- ja sotsiaalne potentsiaal. Efektiivselt läbiviiduna võib omada šansse ka stsenaariumi C2 nn lameda variandi korral, täielikuks läbikukkumiseks tõotab kujuneda aga selle stsenaariumi rakendamine venima jääva tugevalt halveneva väliskeskkonna puhul. Sel juhul tuleb eksportettevõtluseks kulunud rahad lihtsalt maha kanda. Probleemiks on ka C-tüüpi poliitika puhul sellele sotsiaalse toetuse saamine, sest esialgne kasusaajate baas on (ka geograafiliselt) suhteliselt kitsas. Igal juhul oluliselt kitsam kui B-tüüpi poliitikatel. Võrreldes teiste poliitikatega sõltub C-tüüpi poliitikate edu sellest, kui tugevaks osutub meie tööjõupotentsiaal ja ettevõtjaskonna tase.

Nagu eeltoodust näha, on üheseid soovitusi kriisipoliitikate osas teha üliraske, sest väliskeskkonna muutused võivad osutuda teistsugusteks, kui eeldati. On võimalik aga siiski väita, et mõningad abinõud sobivad mitmesse stsenaariumisse, töötavad erineva väliskeskkonnadünaamika puhul. Nendeks on eelkõige investeeringud ja tööhõive tekitamine kaasaegsete infrastruktuuride rajamisel, ning haridus.

Tabel 7.1. Inimarengu aruandest järelduvad ressursid ja takistused majanduskriisiga toimetulekuks

	Ühiskonna kriisiga toimetulekut ja uuenemist soodustavad tegurid	Ühiskonna kriisiga toimetulekut ja uuenemist takistavad või ohustavad tegurid
Rahvastiku areng (vt ptk 1)	Sündimuse kasv; leibkondade heaolu tõus, süvavaesuse ja vaesusriski vähenemine; väljarände mõõdukus.	Lühike keskmine eluiga; madal sündivus; negatiivne iive; sissetulekute suured erinevused (Gini); siserände mõjul teatud piirkondade „tühjenemine“ ja sotsiaalne taandareng; rahvuslikud erinevused.
Haridus (vt ptk 1, 6)	Kõrge keskmine haridustase ja õppesse kaasatus.	Suur väljalangevus; hariduse sisu ja struktuuri mittevastavus tööturu vajadustele.
Tervis (vt ptk 1, 2)	Suurem tervise väärtustamine aktiivselt elatud aastate kriteeriumit kasutades; teatud meetmete positiivne mõju (näiteks passiivse suitsetamise vähenemine).	Halvast tervisest tingitud suured tööjõu ja tööaja kaod; parimas tööeas inimeste, eriti meeste kõrgendatud terviseriskid, sh kõrge vigastussurmade ja SVH surmade tase; suhteliselt väga lühike aktiivselt elatud aasate tase, mis eriti naistel suurendab hoolekande ja suurte tervisekulutuste vajadust juba varases pensionieas ja takistab üldist pensioniea tõusu; kasvav alkoholism, sh naiste hulgas; narkomaania, alkoholismi, suitsetamise, seksuaalse riskikäitumise levik järjest nooremas eas; ebatervislikust toitumisest ja väheliikuvast eluviisist tingitud tervisehäired; HIV-epideemia järsult kasvav koormus tervishoiule.
Elukvaliteet, sotsiaalne sidusus, osalus (vt ptk 3)	Elukvaliteedi üldine paranemine, sh elutingimuste paranemine, perede mitte-toidukulutuste kasv, aktiivne reisimine jm; kodanikeühendustes osalemise kasv.	Süvenev elukvaliteedi erinevus noorte ja vanemaealiste ning jõukamate ja vähem jõukate rahvarühmade vahel.
Lõimumine (vt ptk 3, 4)	Eesti- ja venekeelse elanikkonna üldise heaolutaseme ja elukvaliteedi mõningane lähenemine; eesti keelt oskava ja Eesti kodakondsusega venekeelse elanikkonna noorema põlvkonna konkurentsivõime tõus tööturul ja suhteliselt suurem eluga rahulolu; võrdse kohtlemise seaduse vastuvõtmine ja venekeelse elanikkonna aktiivsem kaasamine Eesti meediaruumi.	Suurem tööpuudus ja majanduslik ohustatus venekeelse elanikkonna seas, eriti vähese keeleoskusega mittekodanike hulgas; venekeelse elanikkonna suurenenud usaldamatus ja rahulolematus riiklike institutsioonide ja Eesti riigi poliitika suhtes ja samal ajal kõrgendatud ootused riigile heaolu ja turvalisuse tagajana. Sotsiaalse tõrjutuse ja võõrdumuse sündroom.
Tarbimiskultuur (vt ptk 5)	Üldine elukvaliteedi tõus, mis on suurendanud tarbijate aktiivsust, vajaduste mitmekesisust ja nõudlikkust kvaliteedi suhtes; suurenenud tähelepanu eneseväljenduslikele ja identiteediga seotud mittemateriaalsetele vajadustele ning tervislikele eluviisidele; keskkonnateadliku tarbimiskultuuri tekkimine, sh jõukamate ja aktiivsemate noorte tarbijate seas; konservatiivse säästlikkuse jätkuvalt tugev mõju keskealise ja vanema elanikkonna hulgas.	Tarbimise kultuslik tähendus, tarbimisedukuse samastamine isiku edukusega ühiskonnas; tarbijalikkuse kiire levik noorte ja laste seas, sh reklaami suurenev mõju lastele; tarbijalike väärtuste domineerimise tõttu paisunud ületarbimine, sh tarbimislaenude levik ka noorte ja vähem kindlustatud gruppide hulgas.
Infoühiskonna areng (vt ptk 5)	Üldine ligipääs internetile ja interneti kaudu saadavate teenuste levik kõigis rahvarühmades on muutunud elukvaliteedi oluliseks teguriks; interneti laialdane kasutamine avalikuks suhtluseks suurendab kodanikualgatuste võimalusi; interneti kaudu avaliku võimu jm asutuste tegevuse läbipaistvus suurendab avalikkuse usaldust ja osalusvõimalusi ning avalikkuse kontrolli poliitikate teostamise üle; avatud ligipääs olulisele infole suurendab inimeste võimekust kriisiolukorras iseseisvalt toime tulla; internetikogukondade kaudu on võimalik sotsiaalsete ohtude ja kriiside pehmendamine, solidaarsuse väljendamine ja vastastikuse toetuse saamine.	Internetikasutuse erinev tase rahvarühmades suurendab sotsiaalse ebavõrduse ja tõrjutuse ohtu juhul, kui internet muutub ainsaks või domineerivaks avaliku võimu poolt kasutatavaks infokanaliks või teenuse saamise võimaluseks; internetiga seotud riskide vähene teadvustamine ühiskonnas, eriti lastevanemate poolt; põlvkondade, sh õpilaste ja õpetajate vahel suurenev kuristik internetipädevustes; laste internetikasutuse väljumine vanemate ja õpetajate järelvalve ulatusest; interneti muutumine sotsiaalse vihavaenu jm negatiivsete emotsioonide väljendamise areeniks, mis võib kriisiolukorras võimendada paanikat või suurendada sotsiaalsete ja rahvuslike konfliktide ohtu; interneti kaudu võimalik avalikkusega manipuleerimine.
Üldine majanduse arengutase, majanduskasv (vt ptk 6)	Eesti on kindlalt jõudnud kõrge arengutasemega riikide hulka; Eesti ühiskonnas on püsinud ka kehvemate objektiivsete tinguimuste korral suhteliselt kõrgem subjektiivne hinnang heaolule; Eesti kiire majanduskasv viimastel aastatel on olulisel määral suurendanud ka ühiskonna objektiivset heaolu.	Senine liberaalne majandusarengu mudel ei ole võimaldanud piisavalt investeerida inimarengusse; senine majanduskasvu allikas ei ole jätkusuutlik; Eestil puudub selge strateegia üleminekuks uude majandusarengu paradigmasse, riik ei ole teinud selgeid majanduspoliitilisi valikuid.
Tööturg (vt ptk 6)	Madal tööpuudus; vanemaealiste suhteliselt kõrge aktiivsus tööturul; tööturu paindlikkus tagatud ettevõtte tasemel.	Aktiivse tööturupoliitika puudumine; tööturu paindlikkust võimaldavate ümber- ja täiendõppe võimaluste puudumine.
Sotsiaalpoliitika (vt ptk 2, 6)	Töötuskindlustus.	Sotsiaalpoliitika pidev alarahastatus; sihtrühmade vajadusi vähe arvestav, paindumatu ja sissetulekute ebavõrdsust liiga vähe tasandav sotsiaaltoetuste korraldus; hoolekandesüsteemi alaareng, eriti koduhoolduse puudulikkus; lasteaiakohtade defitsiit; tervishoiu alarahastatus ning rahvatervise meetmete, sh eluea pikkust eriti oluliselt mõjutavat haiguste, nagu vähi ja südame- ja veresoonkonnahaiguste ennetuse süsteemi puudumine; sotsiaalpoliitika spetsialistide vähesus.